Mõttelõkke püsitoetajate sekka astumine on imelihtne. Alustuseks vali oma leivaisa...

...ja sõlmi vähemalt 1-eurone igakuine püsikorraldus (ei, külmetaval kirjanikul pole midagi ka suurema summa vastu) koordinaatidel:

saaja: Tõnis Tootsen
konto: EE591010010714760014 (SEB)
selgitus: mõttelõke

Seejärel anna märku, et oled seda teinud, et saaksin sulle pisikeseks tänutäheks ulatada Mõttelõkke Salasahvri võtmed. Muudest püsitoetaja privileegidest rohkem allpool. Igatahes – mida rohkem toetajaid, seda kõrgemaks ja kuumemaks Mõttelõke kasvab. Praegu on seis selline:

Hetketemperatuur

Loogika väga lihtne: iga kraadi näol ongi tegemist ühe Mõttelõkke püsitoetajaga. Kui temperatuur jõuab 100 kraadini, ilmub vähemalt kord aastas üks "Uneleja" ja üks uus muusikapala. Kui 200 kraadini, siis on aastas oodata vähemalt kaht "Unelejat" ja muusikapala ja nõnda edasi, kuni (oh, õndsust!) 600-kraadise kuumuse juures ongi Mõttelõkkest saanud poole kohaga töö, "Unelejast" ülekuine podcast, mille kõrvale saab alati kuulata ka mõnd uut muusikapala, ning ühtlasi on rasva, et selle kõrvalt jooksvalt veelgi vägevamaid asju korda saata. (Need on tähtsamadki!) See ongi Mõttelõkke mõte ja minu unistus: et kõik see kaunis kuntzt siin saab kord täiskohaga tööks.


Anoagamiks?

Mõistagi pole Mõttelõke ainult muusika ja "Uneleja" päralt – mul on kehv komme raamatuid kirjutada, pilte sorgeldada, vahel kaameratki käes hoida –, aga selliste (eelmainitud "vägevamate") asjade osas ei saa ajalisi lubadusi anda. "Esimese Päeva" avareast trükisooja raamatuni kulus ligi viis aastat. Ning ka praegu on töös mitu väga aeganõudvat ettevõtmist, paarist uuest raamatust ühe filmiprojektini. Aga kui õnnestubki töö arvelt aega võtta, et neile pühenduda, ei kao kahjuks vajadus pärast inspiratsioonipuhangut aeg-ajalt sooja putru süüa, et ka ise mitte ära jahtuda, rääkimata sellest, et kuskil tuleb kuidagi elada!

"Kuidas?" olen juukseid katkudes kriisanud, taarudes hinge ja rahataskut täitva vahel. Väga loodan, et Mõttelõkkes õnnestub need kaks pealtnäha vastandlikku suunda aegamööda kullaks kokku valada ning temperatuuri vaadates saab sellele kaasa elada (ja aidata). Loomeinimese töö on pagana raske ning läbi aegade ongi meiesugused olnud patroonide palgal. Või lihtsalt hääbunud. Kuni viiekümne aasta pärast leiab keegi riidekapist topeltvineeri vahelt mingid hallitanud paberid, mis viimaks tuule alla võtavad: "Näe, mis kirjutas!" Mõistagi siis, kui ka autori tuhk on ammu tuule alla võtnud. Kuniks Patreonil kodumaine vaste puudub, on Mõttelõkke minu katse leida tuhatkond inimest, kes minu loomingust piisavalt lugu peavad, et üheskoos garanteerida juba uute teoste sünd. Pole vaja, et vähesed annaksid väga palju; piisab, kui paljud annavad väga vähe. See on digiloomemajanduse kuldvõtmeke ja just sellest sõltub, kas siinsel isevärki kuntztil on jätkuvalt (küpsemis)aega ja (serveri)ruumi ilmuda või mitte.


A mis ma selle eest saan?

Loomulikult on Su südames vaid omakasupüüdmatu soov aidata külmetaval kunstnikul keldripoest kartulisalat kätte saada – tänud ette! –, aga mainin Su suuremeelsusele vaatamata, et...

...kõik Mõttelõkke suuremad projektid, mis füüsilise kuju saavad (näiteks mõni raamat või plaat), jõuavad tasuta iga toetajani (viimase viie aasta jooksul on Mõttelõkkes manifesteerunud kaks raamatut ja üks heliplaat);

...püsitoetajana saad Mõttelõkke Salasahvri võtmed ning sinna võib rännata mõnigi laul või saateke, mis on tänuliku peanoogutusena kättesaadav ainult püsitoetajatele (hetkel on Salasahvris tiritav "Kohtumine mormoonidega" parima kvaliteediga versioon, tunni jagu avaldamata muusikat, "Esimese Päeva" 1. peatükk, alles jõulukuul trükimusta nägev sulanovell minu hirmsamatest bussisõitudest ja paar lõiku töösolevast dokist);

...toetajate vahel loosin kord kvartalis välja tänupakke, mille võitjate ja sisuga saab tutvuda siin;

...lisaks on püsitoetajale Mõttelõkke šopis kõik 10% odavam.

Suur-suur aitäh neile, kes juba Mõttelõkke ümber kogunenud ja hagu annavad!