Viimasel ajal on mõtted jälle hiilinud sõja(väe), marurahvusluse, niisama patriotismi teemadel... Kuna ma sellest kõigest senimaani midagi pikemat kirjutanud ei olnud, mõtlesin proovi teha. Ma kardan, et skinnidel pole mõtet edasi lugeda, midagi meeldivat siit ei tule. Rahumeelsemad inimesed saavad loodetavasti oma mõtetele toetust. Ja see on väga tähtis.

Alustaks ütlen, et ma ei saa eitada endas esinevaid teatavaid patriootlikke tundeid. Ma ei saa ju ometigi eitada seda, et mul on siin Eestis hästi palju armsaid kohti ja inimesi. Selliseid, milleta või kelleta ma oma elu ette ei kujutaks. Näiteks Rõuge – seal on uskumatult mõnus suvehommikul ajalehe või raamatu kõrvale aegamisi kohvi lürpida, võileiba kõrvale hammustada, hiljem võib-olla Ööbikuorus jalutada, pärast seda ehk veidi midagi kirjutada. Aga seda võimalust – marurahvuslaste keeles *privileegi* – relvaga kaitsta, kelleltki elu võtta? Kelleltki, kellele on valetatud sama palju kui mulle? Armastan paljusid kohti, aga elu nende eest ei annaks ega võtaks. Elu on selleks liiga püha.

Inimene võib õnnelik olla pea-aegu ükskõik kus, isegi Ülemiste järve põhjas, betoonist pastlad jalas, oma elu viimaseid sekundeid veetes. Selle äärmusliku näite puhul oleks elust rõõmu tundmine muidugi käputäiele inimestele võimalik; nendele, kel on pea üliinimlikud vaimsed võimed ja teadmistepagas; kes on tavainimeste mõistes tihtipeale "hullud" ja "lollid". Aga kui seada oma eesmärgiks olla võimeline absoluutselt igal pool elust rõõmu tundma, elu nautima – mis iseenesest pole sugugi hull või ebapatriootlik plaan –, teha seda seejuures nii, et ei peaks endale pidevalt valetama või dementse muigega ringi patseerima, siis ehk hakkaksid asjad maailmas muutuma. Ehk jõuaks sinnamaalegi, et idee headusest saaks tähtsamaks kui riik. Sellist mõttekäiku võib pidada kasutuks ja naiivseks, aga samamoodi oleks võinud süüdistada inimesi, kes esimest korda lendamisest unistada julgesid. Tõsi, tiibu pole me endile siiamaani külge kasvatanud, sest – ma kujutan ette, et midagi taolist ütleks Evald Saag – lennuvõime olemasolust pole evolutsiooni käigus veel sõltunud see, kas inimese kõht jääb tühjaks või mitte. Ometi olen minagi viibinud kohevate pilvetippude kohal ja näinud fotot pealkirjaga "Kahvatu sinine täpike". Pilti, mille Voyager 1 tegi Maast, seda planeedist 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel olles.

Kuidagi on nii, et mõned inimesed vaimustuvad sellistest asjadest, mõned mitte. Üht kannustab mõne filosoofi mõttekäik, teine peab selle vaimustuse mõne idiootse teoga täielikult nullima. Muidugi, seda juhul, kui esimene nullida laseb. Ja ma ei taha sildistada üht või teist tegu "õigeks" või "valeks", aga ma ei saa näiteks välismaalt tulnud vahetusõpilase peksmist kuidagi heaks kiita. Selge see, et peksjad ise endale aru ei andnud. Võimalik, et ei anna siiamaani. Ja see teeb kurvaks. Klaarida arveid tolmukübemel, selle asemel, et oma tolmukübemest veelgi pisemat elu rahus elada... Ja ma ei ütle, et sellel tolmukübemel toimuv pole tähtis. Muidugi on! Eriti veel meie, tolmukübemel elavate elajate jaoks! Aga asjade suhtelisuse mõistmine lahustab viha. Kuid oi, ülemaailmne rahu! Jällegi üks ääretult sinisilmne ja tarbetu mõte! Miks ennast muuta, kui teised ümberringi niikuinii ei muutu, eksole?

"Kurat, poiss! Poleks 1918. aastal olnud vapraid mehi ja koolipoisse, poleks me praegu siin ja ei räägiks eesti keelt!"

Samamoodi saab tänada neid vapraid ristirüütleid, kes Eestimaa neli kuningat Jüriöö ülestõusul mõõkadega seibideks raiusid, sest ka ilma nendeta poleks me praegu siin. Samamoodi saab tänada seda oletatavat komeeti, mis elu Maale tõi, või seda lepatriinut, kes 1956. aasta suvel Rõuges suure pajupuu krobelisel tüvel ringi ukerdas. Kõik on seotud. Aga inimesed tänavad ja austavad ainult neid asju, mis nende kultuurikontekstis on "head" ja "pahade" sündmuste "tekitajaid" siunatakse ja tapetakse, nii et vähe pole. Ühesõnaga – selline päris mage must-valge maailmapilt, mis kiidab peamiselt iseennast ja endaga nõustujaid.

Kui erinevates sõdades olnud inimesed oleksid tõepoolest meie, tuleviku laste pärast nii mures olnud, siis vaevalt saaks praegu lugeda kraavi või lõkkesse visatud "masendavatest pampudest", soovimatutest imikutest, kes hüljati kas toidunappusest või selleks, et vabaneda lubamatule afäärile viitavast asitõendist. Hea, kui hüljati, sest kui nälg väga näpistas, pisteti neid ju nahkagi. Silmakirjalikkuse tipp, igaüks on alati enda naha eest väljas. See siis ongi sõda, oma õiguste ja vabaduste kaitsmine. Mina ütleks, et soolane hind, mida maksta. Mõnele jälle väga taskukohane. Nojah, nagu öeldud – asjad ongi ju suhtelised. Mõnele meeldib niisamagi inimesi süüa, paukugu väljas õhutõrjekahurid või hoopiski ilutulestikuraketid, tähistamaks vabariigi aastapäeva.

Üleüldse – kui mind poleks praegu siin, siis:

Tihtipeale tuntakse uhkust kas vaprate vana(vana)isade üle või valutatakse südant veel sündimata laste pärast, aga kohvikus "Olevik" on rahvast kuidagi vähevõitu.

Kui taas vaadata (üli)suurt pilti, siis igasuguste kultuuride hävimine, unustuste hõlma vajumine on ainult aja küsimus. Parafraseerides Heinz Valku: ükskord me kõik kaotame niikuinii. Kurat, Karboni ajastu oli kah kindlasti maru vahva, oma põnevate taimede ja teab mille muuga, aga läbi ta sai. Ja tore, et sai. Ja tore, et paljud liigid mängust välja langesid. Uutele on kah ruumi vaja. See ei ole mingi katastroof, see on asjade loomulik kulg. Inimene oma mõtlematusega konstrueerib igasuguseid katastroofe ja maalib kõigest hullema pildi, kui tegelikult on.

Oi-oi-oi, eesti keelt ei räägita enam, eesti kultuur hävib... Nagu see oleks midagi nii hirmsat, et lase või püksi. Keel on SUHTLUSVAHEND, on teisigi keeli. Ja ma ei ole mõni kalk matemaatik või teadlane. Ei, mul on väga hea meel, et ma eesti keelt mõistan ja räägin, väga vahva keel, tõesti on, kõikide oma käänete ja väldetega. Ma saan aru eesti keele õpetajatest ja inimestest, kes naudivad eesti kirjandust ja luulet. Aga ei ole nii, et tõused ühel kenal hommikul üles ja avastad, et ei saa enam sõnagi suust, et "Kalevipoeg" on arusaamatu tähtede rägastik, et hapukapsad ja verivorst tunduvad õõvastava toiduna. Kõik need protsessid võtavad aega ja on tegelikult täiesti valutud. Kui praegu nii palju ette mõelda ja närveerida, siis võib tulevik tõesti traagiline tunduda. Aga kui Jüriöö ülestõusu talupojad oleksid kuidagi ette näinud seda, mis praegu iga päev Eestis toimub, oleksid nad kah võib-olla hangud nurka visanud ja ühe laisa "Persse kah." saatel üldse magama keeranud.

Evolutsioonis on saabunud hetk, kus me ei pea enam oma eksistentsi eest niivõrd palavikuliselt võitlema. Ürgsupist saime välja ronitud ja sellega on ühtlasi raskem selja taga. Me oleme õppinud imelisi asju: endale varjualuseid ehitama, suhtlema, armastama, toitu hankima ja seda isegi "produtseerima", paljudest haigustest võitu saama. "Kõik on korras, seltsimehed! Tegelikult me olemegi juba mäel!" tekib isu öelda. Aga ei... alati on midagi uut, mida vallutada. Olgu selleks siis naabrimehe naine, mõni tänavakvartal, mis püssilaskude saatel omaks tunnistatakse, mingisugune suurem territoorium või lausa kauge planeet...

Ei taha kedagi enda usku pöörama hakata, aga minu poolest võivad need sõdida, kes tahavad sõdida, need, kes tunnevad ennast "kaitseressursina", ärgu teisi endaga kaasa tirigu. Eks siin ongi lihtsalt kahe väga kontrastse mõttelaadi konflikt. Kui leiduks inimesi, kes võtaksid südame rindu ja ei soostuks mitte millegi nimel tapma – ei kodumaa, ei oma lähedaste, naise, lapse, ei enda nimel –, siis ühe mõttelaadi järgi oleks tegu argpüksiga, teise järgi kangelasega. Mina olen igatahes selle va teise mõttelaadiga inimene. No ma tõesti ei leia, et inimeste pihta tulistamine seda maailma kuidagi paremaks muudab. Ükskõik, millises olukorras või millise õigustusega. Kogu moos.