Leidsin oma märkmikust ühe pisikese kirjutise ja mõtlesin sellegi Mõttelõkkesse lisada, väike tõestisündinud seigake nagu ta on. Igal juhul – 2. Halg väidab praksudes, et inimese aju on ikka üks võimas vidin.

Mind on alati häirinud, kui kass varahommikul minu toa ukse taga kraapima hakkab. Parasjagu selline hääl, mis hapra hommikuse une peletab ja sellel enam tagasi ei lase tulla. Pole see kassivolask kunagi eriti minu toas käinud. Vahepeal tuleb aga nähtavasti mingisugune hoog peale ja siis on vaja ilmtingimata siia pääseda.

Nii oli ka hetk tagasi. Ikka "kaaps" ja "kaaps". Lebasin voodis ja katsusin rahulikuks jääda, mitte närvi minna. Kujutasin ette üht prantsuse külatänavat, millel luuaga askeldab baretiga vanamees Gustave.

"Bonjour," tervitab ta mind rõõmsameelselt ja jätkab siis lehtede pühkimist, ikka "kaaps ja "kaaps".

Kui see armas prantsuse külatänav peast visata, muutus kaapimine kohe jälle vastikuks stressiallikaks. Ennast tagasi sügisvärvides külatänavasse kujutades – kusjuures parasjagu avati üht pisikest hubast kohvikut – sai aga nautida luuaraagude mahedat krabisemist mööda maapinda.

Lõpuks viibisin aga selle kassi-mõtte juures vist liiga kaua, sest marssisin ärritunult ukseni, kahmasin lingist kinni ja tahtsin selle väikese karvase armsa peletise sisse lasta... või minema ajada, polnud veel otsustanud. Ukse taga ei olnud aga kedagi.

Ju pani putku, mõtlesin endamisi. Kui olin aga veidi aega jälle voodil lebanud, kostus mu kõrvu tuttav kraapimine. Avasin akna ja nägin, et terve selle aja oligi asfaldit nühkinud üks kojamees. Nimeks arvatavasti Vladimir või Nikanor, mitte Gustave, aga ikkagi.

Viskasin uuesti voodile pikali ja nautisin seda vahvat sügise häält. Inimese aju on ikka üks võimas vidin.