Kuna veerand aastat on Mõttelõke ülikooli siirdumise tõttu vaid hõõgunud, sai juubelihaluks lausa kännujurakas, mis – talveootuses veidi niiskena – süte otsas susisema hakkab. Taeva poole kerkivas suitsus on jutukesi ja laule, mida kindlasti ei pea ühe korraga sisse hingama. Aega on maa ja ilm. Kena lugemist, armsad inimesed.

Esiteks üks vahva lugu, mis juhtus septembri alguses. Trollis. Mul olid siis veel pikad juuksed, mille pärast ka omajagu mõnitusi kuulma pidin, aga kuna on juba nii välja kujunenud, et käin vaheldumisi pikkade ja lühikeste juustega, oli see võrdlemisi harjumuspärane. Pealegi – sticks and stones may break my bones, but words will never hurt me või kuidas see oligi. Aga kõnealusel päeval, kusjuures olles iroonilisel kombel teel juuksurisse, ei piisanud sõnadest. Järgnevad samal päeval kirjutatud mõtted.

6. september 2008

Ogaruseni hirmutatud indiviididega ühiskond; indiviididega, kes oma hirmus ei anna endale aru, mida nad teevad, ning kes oma hirmuga külvavad uut hirmu ja mentatliteeti, et "ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane".

"Ufo! Ufo! Ufo!" karjuti mulle selja tagant. Siis ulatus kellegi käsi ümber mu õlgade. Tunda oli viina lõhna. "Vot just sellist ma peale ootasingi," irvitas lühikeste blondide juustega poiss edasi. "Issand kui ilus!" ülbitses ta ja näppis mu juuksesalke. Siis juba tiris. "Vaadake! Mul on naine!" ilkus poiss ja kaisutas mind. "Kuule, lähme maha, ajame veidi juttu."

"Kuule, ära väga tiri," vastasin ma.

"Saad siin kõigi nähes lõuga või kuskil majade vahel, ah?"

Ja siis pilt rappus. Kusjuures veidi pärast seda, kui olin võimalikult malbe naeratusega öelnud: "Ühed inimesed kõik." Löök läks oimukoha kanti, õnneks veidi eemale. Praegu on seal valus muhk.

"Aah! Miks sa mind lõid?"

"Istu maha, raisk! Ajame juttu."

"Miks sa mind lõid?"

"Kusjuures naljakas on see..." alustasin, kuid mind katkestati. Hetk hiljem küsisid viisakad poisid, et mis ma öelda tahtsin.

Tahtsin öelda, et iroonilisel kombel olingi ma just teel juuksurisse. Et mind on omajagu mõnitatud. Et mõnitanud pole venelased, vaid reeglina just eestlased.

"Ah ei midagi," vastasin.

"Enne pole sa mees, kui sa pole peksa saanud ja kellelegi peksa andnud," kuulutas blond poiss oma kõrgelennulist elufilosoofiat.

"Miks?"

"Vaata, mis toimub! Kuskil ringi enam käia ei saa, igal pool on nii ebaturvaline." (Arvate, et see on häbitu ilukirjanduslik vale, et ma topin ühele purjus nolgile tagantjärele oma sõnu suhu, vormin haiglase mõnuga üht satiirilist tegelast. Mina arvaks – aga see pole nii! Kõik tema leiutis, viimse kullaterani. Ta tõesti porises, et tänavad on ebaturvalised.)

Ja ta ei võta sihikule mingisugust suurt vene kolget, kes võib-olla tõesti vanamutikestelt käekotte varastab. Ta võtab sihikule ühe rahumeelse pikajuukselise. Kusjuures oma rahvuskaaslase, kuigi rahvus talle jutu järgi hirmus tähtis on. Ja ta lööb teda, rikkudes selle riigi põhiseadust, mida ta jutu järgi kaitsta tahab. Ogaruseni hirmunud ja maani täis. Lihtsustunud mõttemustritega ja kõige halvemas mõttes ambitsioonitu.

"Noh, sõjaväkke lähed?" (Hmnjah, tõeliste meeste vabrik.)

"Ma panin, et lähen 2011. aastal."

"Miks?" ärritus ta.

"Sest ma lähen Tartu Ülikooli."

See tegi mehe mõtlikuks.

"Kuule, võta vaiksemalt," irvitas sõber kõrvalt. "Ega ta annab sulle vastu ka."

"Kuule, võid vastu anda küll."

"Ma pole elu sees kedagi löönud. Ma pole elu sees pidanud ennast kaitsma."

"Mis asja, sulle pole elu sees kallale tuldud? Kus sa elad?"

"Mustamäel."

"Ja sulle pole elu sees kallale tuldud!?"

"Üks kord oli," vastasin ja meenutasin, kuidas üks eestlane oli mind välisukse ees selja tagant kägistama hakanud (kusjuures ka tal oli kaks sõpra kaasas, ikka eestlased, kes muud). "Mingid venelased," lisasin ma kõheldes. "Aga nendega sai läbi rääkida."

"No näed! Mingid sibulad! Ja sa lihtsalt lased ennast tampida!?"

Hetk enne seda oli ta lubanud mu "juukseidpidi asfaltile tirida" ning "jalaga pea sodiks taguda".

"Sina lõid mind praegu! Ja sina oled eestlane!" hüüatasin heitunult.

Selline ütlemine blondiinile ei meeldinud ja ta lubas mulle jalaga näkku lüüa.

Selle aja peale olid asjasse sekkunud kaks inimest. Üks vanatädi palus ühel blondiini sõpradest oma semu korrale kutsuda. Ja üks armas tüdruk, võib-olla 17-aastane, palus päris raevukalt poistel räuskamine lõpetada. Lõõtsaga trolli peale 2 inimest, 2 eestlast, 2 naist.

"Kurat, mingid hipid. Käivad nii ringi, et juuksed on talla all. Tõmbad õisi või, ah? Tõmbad või?"

"Hipid ei tee mitte kellelegi mitte midagi. Nad ei löö kedagi. Sina lööd."

Uus lubadus peksa anda.

"A milline su päevaplaan on nagu? Mida sa päeva jooksul üldse teed?" küsis poiss, kelle suust tuli viinahaisu ja lollust, üleolevalt.

"Mul on loengud," vastasin kaunis rahulolevalt.

Ja troll peatus.

Peale tulid kontrolörid.

"Kuule, näita oma seda," tahtis blondiin mu ID-kaarti näha.

"Ei näita."

Kusjuures ta enda ID-kaart oli suurepäraselt töötanud. Korralikud riided seljas, ID-piletiga sõidab. Karta on, et siiski enam-vähem materiaalselt kindlustatud perekonnast, milles ema ja isa oma võsukesele kas liiga palju või liiga vähe tähelepanu kinkisid.

Ühel oli aga pilet puudu. Ja kuna nõrgad inimesed (eks ka mina) peavad ikka kambas olema, läksid kõik kolm maha.

Valus ja väärtuslik õppetund.

Aitäh Sulle, hea seltsimees, pea valutas kolm päeva, muhk pakkus lõbu nädalateks. Ja miks see kõik? Sest peanaha küljes kõlkuvad keratiiniahelad on märk, mis mõnd pisikest maailma niivõrd tugevalt raputab, et selle looja (või vähemalt kaasautor) kohe reflekselt märatsema hakkab. Kummaline elu. Aga samas küllalt värviline lugu, milles osalemist ma ei kahetse. Siiralt.

31. august 2009

Mõtlesin veidi ütlusele "tee head, teed endale; tee halba, teed ikka endale". Lisaks Kristjan Liblele olevat seda korrutanud ka mu isapoolne vanaema. Kindlasti paljud teisedki. Alguses ma võib-olla ei uskunud seda. Siis uskusin, kuna minust kogenumad inimesed seda tegid. Praegu aga sain aru selle ütluse ühest võimalikust tõlgendusest. Selle arusaamani aitas jõuda Uku Masingu lugemine, teemaks "Uskumisest". Ühesõnaga kirjutab ta midagi taolist, et üht riiki või üksikisikut ei taba see saatus, mida see riik või isik endale võimatuks või kohatuks peab. Aga küsimus ongi just tõlgendamises. Tee südamest seda, mida pead heaks ja õigeks, ning tabagu sind mistahes saatus, sa mõistad ja tõlgendad seda vastavalt sellele, kes sa ise oled; vastavalt sellele, millised on su mõtte- ja käitumismustrid. Kui sa tegutsed südametunnistuse piinades, siis nendes sa ka hukkud, sest muud sa ei tunne. Kui elad oma elu siiras headuses, siis võid õndsalt surra isegi röövmõrva ohvriks sattudes, sest sa ise oled läbinisti hea ja annad oma viimastel hetkedel toimuvale ka väärilise tõlgenduse. Eks ma kirjutan siia mingeid filosoofia aabitsatõdesid, aga ei tea... Igatahes selgem on olla küll. Ja asi ei ole tegelikult ka mingis objektiivses "halvas" või "heas". Sa lihtsalt lõikad seda, mida külvad. Tee seda, mida pead halvaks, ja lõikad seda, mida pead halvaks. Nii tõesti on, sest muud sa ei tunne ja oskad maailma vaid läbi selle dešifreerida, mõista, tõlgendada või mida iganes. Aitüma, Uku.

...

Jäin mõtlema hea ja halva olemuse peale. Meenus poola filosoofi Leszek Kolakowski väide, et selleks, et inimeses tekiks üleüldse hea ja halva tunnetus, peaks olema mingisugune absoluut, mille järgi joonduda.

Nii... Sven saatis mu kartulite järgi. Andreiga läksime. Nüüd on need juba keedetud ja mälutud kujul kõhus, praeliha sinna sekka.

Igatahes – Kolakowski arvas, et on mingisugune absoluut, millest inimesed lähtuvad; mis on selline ülim hea ja halva kompass, nii-öelda. Vähemalt selline mulje mulle jäi. Aga mis siis, kui see kompass on siiski sellise evolutsioonilise loomuga? Et hea ja halb tulenevad sellest, mis kehale ellujäämise koha pealt soodsam on. Enam-vähem kõike annab evolutsionisti pilguga vaadata, miks mitte ka tundeid. Kui nii, siis ulatuvad "hea" ja "halva" juured küllalt ürgsesse egoismi. Samas, mis sinna ka ei ulatuks...

Nüüd veidi ülikoolijuttu ja paar pilti mu kaustikust, millest ongi saanud pigem joonistusplokk kui midagi muud. Sissejuhatus semiootikasse oli niivõrd inspireeriv, et mõtted vajusid mujale ja silmad unistavalt kinni. Sündis minu kavand vabadussamba jaoks, mille esitamisega ma lootusetult hiljaks jäin.

Miks mitte? Kellele ei meeldiks karud? Ja tulevad venelased (jälle) peale, pole vaja hakata teda maha kiskuma, sest üks mõnus karumõmm on iga võimu ajal okei. Vajadusel võib ta muidugi punaseks võõbata, aga igasugune kraanade ja trossidega möllamine jääks ära. Ühed mõtlevad, et suur ja uhke vene karu, teised itsitavad salamisi pihku ja teavad, et ka punase võõba all jääb "meie oma sinimustvalge karuke" ikka meie oma karukeseks. Ja vaevalt, et kellelegi ka midagi mõmmimonumendi sõnumi vastu oleks, sest just selle eest ju ongi alati hõisates tapeldud.

Mingi järgmise unise loengu ajal aga disainisin uue legokomplekti (eksklusiivne Lego Homeless), millega oleks mõnus lastele juba maast madalast erinevaid sotsiaalses ruumis leiduvaid rollisuhteid selgitada. Noh, et saaks ikka selgeks, kes on kes. Sest maavarade ja mõjuvõimu vabaduse eest tapeldes ei tohi see ju meelest ära minna.

Kui aga ülikoolimuljetest rääkida, siis need võtab vast kokku järgmine lõik:

2. september 2008

Kirjutaks loengutest (rohkem – toim), aga ei viitsi. Loogika õppejõud käis klassi ees ringi, kissitas silmi ja ajas kogu aeg keelt suunurgast välja, rääkides seejuures, et tõest ja väärast saab siis aru, kui neid "tegelikule maailmale" peegeldada. Näiteks:

Nende väidete tõesus või väärus sõltub sellest, kas neid "päris maailmale" peegeldada või mitte. Paar inimest tõstsid selle peale päris suurt kisa, millest võib järeldada, et ülikooli on ka mõistlikke inimesi ära eksinud. Mingil hetkel kuulsin lektori suust ka terminit "objektiivne tõde". Mis loom see veel on, ta ei seletanud. Ja kes saakski teda süüdistada. Ahjaa... Ja formaalne loogika on olemas seetõttu, et on raamatuid, mis sellist pealkirja kannavad. Loogiline, kas pole? Eesti keele suulise ja kirjaliku eneseväljenduse õpetus oli reis tagasi põhi- või keskkooli. Hakkab jälle see kuiv grammatika pihta. Valleraa!

Need esimeste päevade tunded on kolmandaks ülikoolikuuks ainult süvenenud. Kui mõttelõkke ääres istub inimesi, kes peavad plaani kohe (pärast keskkooli) ülikooli hüpata, siis võin öelda, et kiiret pole. Eriti kui te ei tea, mida üldse õppida tahate. Võtke mõni aasta maha rahunemiseks, rännake ringi, uudistage ilma ja inimesi, kui võimalik. Aega on. Lihtsalt kena kraadikest krabada pole kah mõtet. Elu on selleks liiga lühike. Aga noh, igaühele oma.

Nii, ja lõpuks mõned värskemad laulukesed, mis loodetavati riivavad mõtteid, aga mitte kõrva. Esiteks kõige uuem kraam:

Teise laulu ette ütlen nii palju, et (minu jaoks) ilmsed mõjutused on vahvalt bändilt Neutral Milk Hotel. Soovitan soojalt. Aga minu laulu tõlgendamine jäägu teie hooleks.

Nüüd paar mantra moodi laulu, mis on võrdlemisi vanad, kuid tuleb välja, et mõttelõkkesse lisamata. Olin toona just akordioni õnnelikuks omanikuks saanud ning tahtsin proovida, kuidas teda kitarrimänguga siduda.

Suurimad tänud tähelepanu eest. Ja aitäh Malcolmile, kes pärast korduvaid suulisi, kirjalikke ja ametlikke hoiatusi oleks vist kõik mu ihuliikmed järgemööda sahtli vahele löönud, kes verises vaatemängus oleks murdnud mu ihu, hinge ja vaimu, kui ma poleks siia lähipäevadel midagi postitanud. Sa oled hea inimene :)