Kord lugesin, et surm pole mitte elu, vaid sünni vastand. Saanud valmis järgneva teksti viimaste ridadega, kahtlen selleski. Vastanditega paistab nii olevat, et kui terve pilt pea peale keerata, võib üks teise rolli sujuvalt üle võtta. On's nad siis nii erinevad? Põhjuse-tagajärje doominokivide rodu näib olevat lõputult looklev ja neid kurve võttes läheb tõesti pikapeale sassi, mis suunas sõit üldse käib, või mis see tagajärg ja mis see põhjus oli. Järgneb vastkirjutatud novell.

(Aga enne annan selle Halu suhtes kaugest tulevikust teada, et tekst on nüüdseks avaldatud ka esimeses Mõttelõkke Raamatus "Nukumeister", ilmunud Värskes Rõhus ning jõudnud sealtkaudu isegi Raadioteatrisse. Nii et kes lugeda ei viitsi, võib 53. Halus sama juttu ka kuulata.)

Vanamees avas rähmased silmad ning nägi enese ümer inimesi. Ta ei suutnud ennast liigutada ning tal polnud aimugi, kes need olid. Pisike tüdruk, näpp suus, vaatas mõistmatu pilguga tema poole. Noorem meesterahvas vaatas omakorda, pisarad silmis, tüdrukut, silitas ta pead, ning hoidis heledate juustega naise kätt. Selle nukid olid valged ning viie krampi tõmbunud sõrme peale oli näha ühtainust kuldset sõrmust.

Ajapikku noored enam ei nutnud. Voodis lebav vanamees vaatas oma kätt, nägi naha all turritavasse veeni torgatud kanüüli ning tasapisi hakkas talle kõik meenuma. See oli ju ta oma poeg koos naise ja lapselapse, pisikese Lilianiga. Naine põimis oma sõrmed mehe omadest lahti, mispeale viimane mõne aja pärast püsti tõusis ning perekonnaga palatist lahkus.

Tasapisi läks valgemaks ning nüüd sammus vanameheni õde, kes kanüüli eemaldas. Muidugi - tal oli jälle infarkt olnud! Nüüd meenus talle bussipeatuses kokkuvarisemine, need nõutud näod, peopesadega kaetud suud, sireenid... Siis hakkasid teda painama mõtted sellest, mis edasi saab; oletused läksid üha segasemaks, kuni meelemärkus kadus.

Ta ärkas kihutavas autos lahtinööbitud särgiga, keegi oli tema kohal kummargil, kuid tõusis siis, süstis pisikesse ampulli vedelikku, sulges seejärel süstla kilepakendisse ning pani sahtlisse. Kui vanamehelt küsiti, kes ta on või mis juhtunud oli, ei osanud ta midagi vastata.

Puna-kollasesse riietatud mees, kes muidu rahulikult istunud oli, läks äkki ähmi täis, haaras krussis juhtmetega metallklapid ning surus need vanamehe karvasele rinnale. Ta kaotas taas teadvuse, särk nööbiti kiiruga kinni ning õige varsti avasid kaks meest huilgava auto tagumised uksed, kandsid vanamehe tänavale ja jätsid ta sinna lebama.

Loetud minutite pärast tõusis vanamees käpuli, haaras südamest ning ahmis õhku. Ta nägi ühe naise õuduses tardunud nägu, harali sõrmed ammuli vajunud suud katmas, keegi oli pea üldse ära keeranud ning kaks meest rääkisid erutunult mobiiltelefonidega. Aga kohe hakkas tal palju parem, ta tundis vaid iiveldust ning siis oli seegi kadunud. Ta hakkas maruvihaselt jalalt jalale tammuma ning vaatas vahetpidamata kella, buss oli vähemalt pool tundi hilinenud. Ajapikku viha lahtus ning ta jalutas koju. Liiklusmüras sammudes mõtles ta rahutult sellele, mida hommikul aknast näinud oli.

Köögis õngitses ta suust noa ja kahvliga paar praemuna välja, pani need tükkhaaval taldrikule, lõikas väga aeglaselt kokku, praadis tooreks ning püüdis panni kohal avatud koorte sisse. Veel üks muna oli karbist puudu ning siis võis selle raha eest poodi viia, koos piimapaki, või ja kartulitega. Ta polnud sugugi ainus, kes arvas, et sai sellise toidukorvi eest liiga palju raha, vähemalt piimagi eest andsid müüjad vahepeal vähe.

Köögiuberiku määrdunud aknast, mille ta pead vangutades avas, paistis sudne linn, mille konarlikus siluetis kõrgusid taeva poole suitsu imevad korstnad. Jahmunud ilmel vaatas ta, kuidas paks toss maasturi kapoti alla kadus ning tuuleklaasile tekkinud roosakas ämblikuvõrk olematuks kahanes. Juht tõmbas järsu liigutusega oma pea tagasi ning tagurdas loovides liiklusvoolu. Vanamehe ilme selgines ning huvitult, vaid suud pahaselt kriipsuks tõmmates vaatas ta, kuidas luksusmaasturi esiklaasile maandunud suur larakas taas kuju võttis ning koos kajakaga katuse ääre taha kadus. Tal polnud õrna aimugi, et osa sellest larakast jõudis varsti tema enese poolikuks jäänud sprotikarpi, seejärel poelettidele ning siis lehkava ja müriseva kalalaeva hiigelvõrku. Selleks ajaks oli happeline larakas võtnud meeleheitlikult sipleva kalakese kuju.

Vanamees elas täiesti tavalist elu. Nagu paljudel, oli talgi kohti, kus sigarette pakki suitsetada ning mõtteid tühjusse mõlgutada. Ta nägi, kuidas arstid tema lapselapse nabanööri kinni lõikasid ning nutva imiku tagasi sünnituskanalisse aitasid. Ta nägi, kuidas poeg ja minia, kelle kohta ta kõik unustanud oli, üksteiselt hardalt naeratades sõrmused võtsid ning sametistesse karpidesse asetasid, pehme siidi peale. Aastakümneid hiljem seisis ta suure laeva pardal, et tasa loksuvatest laintest samasugune sõrmus kätte saada. Enne pintsakutaskusse panemist vaatas ta seda pikalt ning mitu pisarat veeresid silmanurka. Siis võttis ta kaane valgelt portselanpurgilt, mis vaid loetud sekunditega õige raskeks muutus.

Aastate möödudes armastus kahanes, kuni sellest sai pöörane kiindumus ja siis seletamatu tõmme. Varsti jalutas poiss tüdrukuga viimast korda, võttis ta naerul suust viielehelise sireliõie ning pani selle tagasi lopsaka põõsa otsa, mis kahe puumaja vahel kasvas.

Ja siis istus ta juba koolipingis ning õppis bioloogiaõpiku mannetute illustratsioonide vahendusel tundma neid lihavaid radu, mida mööda ta siit ilmast kunagi lahkuma pidi. Ainult selleks, et need juba õige varsti unustada ja kurejutu vastu välja vahetada.

Ta ema kaevati vaid mõni päev enne sünnitust maa alt välja, laudadest kokku löödud puukarp puhastati peotäite kaupa ülejäänud mullast ning vinnati köitega august välja. Mornilt looklev matuserongkäik viis selle kabelisse, kus musta riietatud pastori juhatusel kaeblikult lauldi ning karbi kaas lahti tehti. Varsti hingas poisi ema esimest korda sisse ning ta asetati määrdunud linade vahele.

"Eha, kõik saab korda," korrutas keegi nutusel häälel.

Poiss hingas viimast korda välja.

Ja vähem kui aasta pärast ta ka suri.

Illustratsiooni autor Aleksander Rostov