|
01.10.2012 Tere, sõbrad! Salvestasin uue laulukese. Sattusin 1929. aasta Loomingut sirvides Heiti Talviku ridade peale (tundub, et need konkretiseerusid hiljem luuletuste(k)s "Poeet" ja "Rabas") ja need sattusid kummalisse suhtesse ühe Doris Kareva luuletusega. Kokku tuli veelgi kummalisem lauluke. Tahtsin kõige paremat, aga välja tuli... "Kosmikute" paroodia? Otsustage ise. Loo pealkiri on viide T. S. Elioti poeemile The Hollow Men, mida saab igati eeskujulikus esituses kuulata SIIN. Tänan tähelepanu eest! kui mu tähe matnud pilvi pime kiht milleks mulle raha, milleks viin ja leib kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib milleks naine mulle, kui ma ei taha last kui mu kirest jäänd vaid harjumusballast milleks ilugi, kus rippus kord mu hing... ...ah, see hälbinud kui sinkjas ahjuving haud vaid leidke mulle surnuaia serval et võiks rahu leida kustunute kõrval me elu on me elu ainus mõte see pulss, mis verd me vaikimisse taob üks armastus, üks päev, üks öö, üks lõke hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob näo teeme, et me leekidest ei hooli mis kuiva säsi õgivad me seest kord kukud kokku oma kõval toolil sa tead, ei päästa miski selle eest kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud sa tead – kuid praegu vaikid sellest veel üks puudutus, üks lõhn, üks hääl, mis möödub ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel ma hulgun ääretuste hallis meres kus auruna kõik vajumas on koost pärm, viimne, sääl välja keeb mu verest kui udu mädanevast pilliroost sääl ähmane mu ümber tuhmub taevas ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib ma leian end kui ärasõitvas laevas mis hääletult mind unustusse viib  |
