TÄNA, ööl vastu 1. septembrit jõudsin viimaks ühele poole küljendamise kõige kurnavama osaga, mis algas juba veebruaris. Edasi makett. Siis trükk. Peale seda muidugi ka järeltöötlus.

Nii et ikka ja jälle need hilinemised, ja tubli kuu tuleb kindlasti veel oodata, aga pole midagi teha: vahepeal läks taas veidi materjali kaotsi, mida tuli otsast peale taastada. Sedapuhku siis illustratsioone, mitte teksti. Nii et... Vähemalt vaheldus, eksole! Taas sama loogika: kulutasin nimme rohkem aega, et tuleks lohutuseks veel parem/huvitavam pilt kui enne. Selle tegevuse nimi on "lunastuse välja teenimine" ja see töö on nüüdseks juba kah õnneks tehtud :) Igatahes on raamatu peale kulunud kogu suvi. Ma pole praktiliselt mitte millegi muuga tegelenud. Lõuna-Eesti kuplite vahel olen käinud akusid laadimas umbes-täpselt kaks korda. Kogu suve jooksul. Paariks päevaks.

TOHUTU väsimus. Ja arglik rõõm, et aastate kaupa küpsenud mõttevili on lõpuks juba käega katsuda, ptüi-ptüi-ptüi.

73. Halu teeb eriliseks see, et just siia saab väljamaistes filmides silma jäänud kallite kaasmaalaste koondkataloog; edaspidi hakkangi täiendama ainult seda postitust siin, muidu on kõik killud Mõttelõkke peal laiali. Loomulikult on vahepeal lisandunud uusi nägusid:

01.09.2015


Andres "Käi perse!" Mähar ühes patsifistlikus linaloos.


Mart Helme puhul sattus silma üks lapsepõlveroll.
Jah, aeg on toonud veelgi rohkem liha luudele ja näkku voltinud kortsud,
pagulaspruunid silmad on pleekinud hülgehalliks,
aga see oled ikka sina, Mart ;)
Ära lase kellelgi väita vastupidist.


Meie presidendi rollisooritus jääb selgelt
raadio "Vaba Euroopa" aegadesse,
aga Ilves on ikka Ilves.


Valdur Mikita tegi sutsu alkeemilises sodipodis Black Moon.
Morniks mukitud ja kapuutsi sisse mähitud, aga keda see petab?


Erkki-Sven Tüür mängis Wolf Hallis meisterlikku pearaidurit.


Vabadusvõitleja Madisson mängis kuskil lihunikku, kui mälu ei peta.


Tõnu Oja Lincolni lugu kajastavas ajaloolises draamas.


Ei, ausalt, see on Tõnu Oja. Kurat, vaadake, noh!!!


Viimaks. Häbi neile, kes on arvanud,
et Rain "nimi nagu telemaja söökla magustoit" Rosimannus
on inimene, kel puudub igasugune võime elementaarseks enesekriitikaks.
Suurepärase ja vapustavalt eneseiroonilise etteaste tegi mees
poola filmiklassikas ("Ziemia obiecana").
Üle laipade talluva, raha kokku riisuva noorvabrikandi roll
oli armastatud "tehnilisele töötajale" igati jõukohane.


Veel üks kaader. Fenomenaalne! Mees pole päevagi vananenud.


Sõpra tunned hädas.
Monopoly-mehel tuli pärast rasket pidu semule näpud kurku lükata,
et maole restart teha. RAHU! Kõik lõppes õnnelikult:
kui šampa ja kalamari välja oksendatud,
võeti laenu ja pummeldati edasi.

25.11.2013


Barbie ja Esto TV mees Ken Saan
tegi poolkeedu saksa sõjaseriaalis kena rolli.


Volk oleks suvalise statistina napilt pääsenud,
aga ega sellist siluetti naljalt peida.


Rutiku jäi vahele tšehhi komöödiaklassikas.
Mees pole päevagi vananenud!


Ruitlane tegi 29-aastase Tarkovski lühifilmis korraliku sutsu.
Juba siis näost näha, et täielik Võru-kael.


Rakke rastade rakkes.


Margus Lepa andis ära tema kaubamärk, KiireNaeratus®.
Ei summutanud seda isegi suhu topitud püksirihm.


Runnelil polnud lootustki. Tema "kurat, kõik peale minu
on keldrikakandid"-nägu paistis kaugele.


Kross on vana spioonina muidugi ettevaatlikum ja piirdus
oma patenteeritud näojoonte kasutusõiguse müümisega,
aga tähelepanelikumad vaatajad tundsid ta muidugi hoobilt ära.


Kuigi peaminister kiidab, et kõik läheb aina paremaks,
pole temagi haltuurast ära öelnud. Ansip jäi vahele prantsuse filmis,
kus päid sadas nagu raheteri. Meelisajastu?

31.01.2011


Ühes viikingifimis tegi tubli toetava rolli vanameister Arvo Pärt.


Tõnu Kilgase morn roll ühes saksa filmis.


Jüri Arrak 30. aastate filmis Emile Zola elust.
Tuleb välja, et mees pole pea sajandi jooksul põrmugi muutunud.

Lõpetuseks üks eksootiline erand, mis kinnitagu edaspidi reeglit. Sedapuhku ei hakanud mulle silma eestlane, vaid hoopiski tuntud ameerika filminäitleja Bruce Willis. Nimelt kodumaises sarjas "Kadunud maailm". Võib-olla tuli täht meite maale šokiturismi raames, jõi pärismaalastega rituaalselt odekolonni ja istus kohalikega meie maa jurtades – Kopli räämas puumajades. Mine tea, mine tea:

20.06.2010


Ago Anderson.


Samas stseenis sai aga suisa sõnalise osa Jüri Kuuskemaa.


Anvelt mängis rongijaamas mossitavat meest.


Rain Simmul ja Tanel Saar tegid ühes Tarkovski filmis puhta vuugi,
mõlemal kandvad rollid.


Kleer Maibaum.


Elisabet Tamm. Siinkohal ei tee ka filmist saladust,
sest selle 6-tunnise meistriteose, mille sündmustik kulgeb
nelja dekaadi jooksul, võiks iga filmigurmaan ära vaadata:
La meglio gioventu.


Mudasel teel vurava auto tagumises otsas kössitas vanameister Ots.


Savisaar ja Toomsalu laulsid duetti.


Armastatud ilmataat Peep Taimla esines lühikeses, aga mõjuvas episoodis.


Sergo Vares lõi kaasa ühes täitsa korralikus saksa filmis.


Marek Strandberg sai hakkama äärmiselt kaasakiskuva karakteriloomega,
kehastades liitlasvägede vangilangenud juhti.


Ja muidugi Eesti suurim avalik saladus, mille taga on moodne geenitehnoloogia:
Mart Sanderi ja Kiur Aarma ühine poeg, kellest kunagi võib ehk
saada sandarm Maur Aarder, höh-höh-höö.

Olgu siinkohal öeldud, et piltide taga ei peida ennast väiklane viha ega vaen, vaid lihtsalt veidi väärastunud huumorimeel. Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin. Kaebused võib mulle postkasti jätta (miks mitte, süljelärakate ja fekaalidena) ning luban, et süvenen neisse tõsidusega, mida nad väärivad.