Saingi raamatuga ühele poole – ei kulunud sadat halgugi! Milline pagana töö (mis pole kaugeltki lõppenud, kuid sellest hiljem), aga valmis ta sai. Korrumpeerunud tekstifailid, taastatud illustratsioonid ja trükikodade vahet tuiamised... Terved aastad, mil rügamise kõrvale muudkui lubasin: "Kohe saab valmis!" Et siis jälle midagi teistmoodi teha ja trükkimisega venitada. Ses kibedas puhastustules on lõppude lõpuks kaante vahele tilkunud puhta prooviga psühhedeelia. 1 tegija, 5 aastat, ligi 100 illustratsiooni ja 576 lehekülge autoriraamatut, kus viimnegi detail on oma käega paika seatud. Aga aitab jutust, piilume pappkaante vahele kah:

Nagu terasemad teist ehk märkavad (kuigi minult on ka küsitud: "Ohhoo, mis fonti sa kasutasid?"), on tegelikult tegemist faksiimileväljaandega. Üle viiesaja lehekülje teksti on käsitsi kirjutatud ning selle kaela(&silmi)murdva töö alusel on trükitud raamat. (NB! Mõttelõkke šopis on originaalkäsikirja lehed ka müügil, kel huvi killuke kodumaist kirjanduslugu soetada.) Nii et ainuüksi tähti olen selle raamatu heaks maalinud ja skänninud ja parandanud kaks kuud oma elust – pean silmas puhast tööaega, 24-tunniste ööpäevadena, puhke- ja pissipausideta.

Loomulikult on kõigest sellest veel vähe, teadis minus elav väike masohhist juba käsikirja kallal higistades, ja leidis, et kindlasti peab ka iga trükitud raamat autori kätt tunda saama. Just seepärast ütlesingi, et töö pole kaugeltki lõppenud, kuna absoluutselt iga raamat tahab, uskumatu küll, natuke praadimist (jah, see on praeromaan!), aga ka šeffi järjepaela, mille otsas kõlgub NATO-standardile igati vääriline hülss, ja lehekülgede varju üht-teist sellist, mida ükski trükikoda ei saakski sinna niiviisi panna. Nii et päris käsitööraamat kohe, igaühe peale kulub tunnike ära ja operatsioonilaud näeb välja umbes selline:

Veidi sisust: tegemist on postapokalüptilise ulmeromaaniga, mille sündmustik hargneb 2034. aasta Tallinnas, vanalinnas. Meeleheitel teeline on sinna jala tammunud Eestimaa teisest otsast, lootes leida, nagu me kõik, Midagi Paremat. Kas leitu on väärt, et ankrusse jääda ning kohale aidata ka kodukülla ootama jäänud ema, see selgub juba veidi rohkem kui pooletuhande lehekülje jooksul :) (Mõttelõkke Salasahvris on püsitoetajatele 1. peatükk linnupetteks täitsa kättesaadav.) Lihtsa jutukooriku all kumab igatahes palju kihistusi (otsustage ise, kas naeru-) ning sibulakoorte tuumana tuksub hoopiski taoistlik mootor. Nii et Kaunis Kummaline Kompott, mille üheseks sihiks on siiski võluda piirid punktiirideks ning mida maitstes on juba mõnigi lugeja ähvardanud: "Tõnis, see on su elutöö." Noh, kes teab, mis Toone-Toomasel plaanis, aga kahtlemata on tegemist senise elu suurima tööga, milletaolist ma vaimse tervise huvides lähiajal kordama ei hakka. Lepin "ainult" kõikide nende kuudega, mil järeltöötlus veel kestab, ja naudin seejuures "realiseerumisgradienti" – seda, kuidas aastatetagused vihikuvisandid ongi viimaks tõeluseks tahenenud:

Kes tahab raamatu loomeprotsessist ja salasoppidest rohkem teada, peab mind lihtsalt täis jootma, sest ühtlasi on selle teose juures väga oluline teatud delikaatne defineerimatus – Yini ja Yangi vaheline liminaalsus, kui soovite –, mida liigsed kommentaarid kohe õõnestama hakkavad. Pigem võiks sellesse peeglisse lihtsalt pea ees sisse hüpata, unustades sellegi vähese, mida juba reetnud olen, ja päikeses küütlevat killupuru nautida.

Muuseas, nautimise juurde võib kohe asuda, sest kuigi suuremaid poode rahuldav tiraaž valmib ülalkirjeldatut silmas pidades alles sügiseks, mil saab toimuma ka ametlik esitlus, on mõned raamatud siiski juba valmis ning iga huviline võib juba praegu sellise käppade vahele saada. Hind koos postikuluga on 35€, piiluge Mõttelõkke šoppi. (Kes viitsib ise järele tulla, neile 30€.) Poes, arvestage, saab hind olema kõvasti krõbedam. Aga raamat, mis paneb silmi pungitama nii kirjandusteadlased kui tolliametnikud (üks tuttav võeti lennujaamas rajalt maha), on seda väärt. Jõulud pole enam kaugel ja tegemist on igati soliidse kingiga nii kirjandusgurmaanile kui psühhedeelsete artefaktide kogujale.

Kuid! Kui suured ideed on surmani ära tüüdanud ja lihtsate lugude nälg näpistab, siis on mul sulle tõeline maiuspala! Avastasin nimelt, et "Esimene Päev" pole kaugeltki mu esimene romaan. Leidsin ühelt kriimuliselt plaadilt 14-aastasena kirjutatud tekstifaili, pealkirjaks lihtsalt "Romaan". Juba esimesed read pakkusid sellise elamuse, et otsustasin ta teie kõigi rõõmuks audioraamatuks teha. Kuulake, kel lihtsad lood armsad ja tuju kehv:

Ühtlasi jäägu siia Halgu maha märk, mis teeb ta veelgi pidulikumaks: see on esimene Halg, mille postitan põhjalikult muutunud, veelgi suuremasse Mõttelõkkesse, mis on saanud päris oma aadressi. See lehekülg on umbes aastakese vältel mu oma hapra aruga kokku keevitatud ega kannata (veel) peenete imevidinate kaudu vaatamist – vast jõuab kunagi ka "peentuunimiseni". Aga seni, kuni teie veel kibedamas leilis silmi ja südant soojendate, lähen mina põletama ja puurima, liimima ja lõikama, et maimukestel laia ilma jõudes ikka saba ja sarved oleksid. Tohutu tänu kõikidele, kes on selle raamatu valmimisele moel või teisel kaasa aidanud!