Esimene halg väidab praksudes, et tänavatel ringi hulkudes võivad küllaltki muhedad mõtted pähe tulla. Eriti kui kõnnid koos naljavennast sõbra Kraega ja näed kõikjal "Klaabu tervisemunade" plakateid:

Lahkasime põhjalikult klaabundust ja nii sündiski kunst, spontaanselt. Tulin koju ja panin kirja. Ja ütlen igaks juhuks ka ette ära, et järgnev tekst ei pretendeeri mingisugusele tõsiseltvõetavuse vimplile ning et seda ei tasu liiga südamesse võtta, Klaabu on meile kõigile armas (olnud). Või noh, mulle eriti mitte. Ja härra Malcolm ütles, et talle kah mitte. Ja ma tean paari inimest, kes on oma elu Klaabu pärandi hävitamisele pühendanud. Aga ma lihtsalt eeldan...

Miks küll Klaabu, see vahva munamees, vaikib? Küllap on see küsimus nii mõnelegi peavalu valmistanud. Teadjameeste poole pöördudes ning asja uurides tuleb välja, et klaabusid (elavad suurtes kuhilates; võib tuua paralleele sipelgate elukorraldusega – toim.) on maast-madalast õpetatud vaikima. Ja seda hea põhjusega – nimelt tekitavad nende häälepaelad võnkudes niivõrd kõrge sageduse (klaabude kaitsekohastumus – toim.), et mitme kilomeetri raadiuses purunevad kõikide ilusate inimeste trummikiled ja majade aknad.

Kui nüüd konkreetselt Klaabust rääkida – isendist, kelle päris nimi on küll Rein, kuid kes lihtsuse mõttes ristiti siiski selle liigi järgi, mida ta esindab –, siis kunagi oli talgi armastatu – üks samasugune munajas moodustis nagu ta isegi. Tunded olid metsikud, koos veereti hommikust õhtuni. Küll keelitas see armas munakene Klaabut rääkima, küll oleks tahtnud ta kuulda, kuidas Klaabu armastust sõnades kinnitab. Terve selle aja oli Klaabu oma mokad hoolega koos hoidnud. Isegi magama minnes teipis ta suumulgu kinni, sest kartis unes rääkida ning hommikul rusustunud linnas ärgata.

Ühel saatuslikul neljapäeval ostis Klaabu aga Säästumarketist lotopileti. Kraapis selle õhtul pudeli õlle seltsis lahti ja nähes, et temast on saanud värske lotomiljonär, laskis kuuldavale eriskummalise tumma võidukisa, mille vaikuses oli aimata matusekellade lööke. Ühe distsiplineerimata munaraisa pärast kaotas linn 1/4 elanikkonnast ja Klaabu ise kaotas elu suurima armastuse, kes oli, nagu juba öeldud, umbes samasugune munajas moodustis nagu ta isegi. Aga Klaabul rohkem vaja polnudki.

Alates päevast, mil mingi peletis ta välja munes, oli Klaabu juba paarkümmend korda kolinud. Kui keegi huvi tundis, et miks nii palju kolimist, jahus Klaabu kokku midagi rännumehe hingest, pani siis kohkunult suu kinni ja hakkas kurvalt järgmise linna poole vantsima. Ja nii ka nüüd, kuigi seekord seadis ta sammud hoopis pisikese Kännumäe külakese poole. Pikapeale oli ta aru saanud, et mida vähem aknaid ja elanikke, seda parem.

Kännumäel oli rahulik elu. Pandimajas müüs ta ilmselgetel põhjustel maha vanaemalt päranduseks saadud lauliku ning ostis trükimasina ja paraja pataka paberit, sest seda, mida kirja panna, oli aastate möödudes kogunenud küllaga. Alates kuhila-elust lahtiütlemise ning inimeste sekka elama asumisega ja lõpetades kallima traagilise surmaga. Üsna varsti sõbrunes ta kirjanduskriitik Nipitiriga, kellele meeldis Klaabu isiksusena (jättis ta ju oma vaikimisega küllaltki mõjuva ja salapärase mulje), kuid kindlasti ei meeldinud Nipitirile see seosetu lälin, mida mõtlev muna paberile tippis. Klaabule jällegi meeldis Nipitiri seepärast, et aeg-ajalt tõi ta külakostiks kaasa pudelikese viina või likööri – vedelikku, mille peale Klaabu oli üles ehitanud oma uue elu. Samuti meeldis talle Nipitiri iseäralik välimus. Oli ta enda lühikese elu jooksul igasugu peletisi näinud, aga Nipitiri trumpas küll kõik üle.

Vastamisi käidi teineteisel külas – kusjuures mõlema näruses korteris kujunes välja nende asjade ring, mida üheskoos vaikides vahiti, teinekord loeti kamina ees raamatuid, siis konnati jälle mööda kõrtse. Elu polnud mannapudrus müttamine, aga õnnekübemeid seal ikkagi leidus. Tõsi, vahest lubati Klaabu koogelmoogeliks peksta, sest kellelegi oli tema vaikimine jälle upsaka ja väljakutsuvana tundunud – aga siis astus Nipitiri sõbra kaitseks välja ja elu läks edasi. Nuriseti ainult siis, kui viinavarud otsakorral ja poed kinni.

Kui Nipitiri, kes oli eelnevalt maksatsirroosi surnud (teatud allikatele toetudes veel siiski elus – toim.), auku aeti, ta protestimõmin matusepasunatega summutati ning muld peale lükati, ei osanud Klaabu midagi ette võtta. Veeres voodist pudeli juurde ja tagasi. Küll teadsid targemad rääkida, et munamees igatseb head sõpra. Ja see vastas mõneti tõele. Klaabut kiusasid nimelt süümepiinad. Kummalise kehakujuga käisid kaasas kummaline mõttemaailm ja kaootilised otsused, üks igavene selgusetus ja sassis arusaamad. Ajapikku oli talle muidugi Nipitiri meeldima hakanud, ometi oli ta olnud esimene, kes kalli sõbra peale peotäie mulda viskas, ja veel otse näkku. Näkku, milles pesitsevad silmad heitsid igas võimalikus suunas arusaamatuid ja meeleheitlikke pilke. Vähe sellest! Tema oli see, kes päästis lahti jutu Nipitiri surmast, ise väga hästi teades, et sõbraga on kõik korras. Miks ta seda tegi, oli see mingi ühine nali või kihlvedu olnud, seda Klaabu enam ei mäletanud. Aga siis juba marsitigi kalmistu poole, Nipitiri kätel nagu mõni publiku sekka viskunud rokkstaar. Ja kuna Klaabu ei saanud ometigi olukorda selgitama hakata, siis pidas ta paremaks kõigega kaasa minna, seda enam, et paras promill oli sees ning kogu matusetalitus tundus lihtsalt ühe vahva naljana. Ja ka värsket hauda oli naljakas vaadata. Ja sellel lebavat paari närust pärga oli vahva silmitseda. Ja kodutee oli naljakas. Ja isegi kodus oli tükk aega naljakas. Aga mingil hetkel ei olnud enam naljakas. Ja siis hakkas Klaabu (jälle; veel rohkem – toim.) jooma.

Nõrkusemomenti ei jätnud kasutamata Tallegg, kes saatis oma ametnikud ja lepingusepad kohe Klaabu majakese ukse taha ning ettearvatavalt suudetigi kergeusklik muna enda poolele peibutada. Kolme kasti viina eest meelitati välja nõusolek ulatusliku reklaamikampaania tegemiseks ning lepinguväliselt monteeriti Klaabu külge kraan, mille kaudu sai, ja siiamaani saab, munavalget välja lasta. Viimase regenereerumiseks kulub umbes nädal, aga Klaabu võrdlemisi suure kasvu tõttu on väljutatud munavalge võrdne umbes 7500 kanamuna omaga, seega on kasud kahtlemata mängus.

Ja siinkohal Klaabu lugu lõpeb. Kui Klaabu ennast Talleggi ikke alt vabaks suudab võidelda, siis kindlasti leiavad kajastamist ka tema edasised tegemised, olgu siis siin blogis või kollase ajakirjanduse määrdunud veergudel.

Vabandused Avo Viioli Paistiku ees.