Tuhmpunane plekktorn sirutus pilvede poole. Ainus pühapäevane kirikuline rühkis mööda selle all peituvat keerdtreppi üles. Ligi sajandi jooksul oli jaks jalgadest kadunud ning värisevad käed, mille kuiva naha all sooned punnitasid, kobasid tuttavaid kohti, kust kinni hoida. Oli lämbe kesksuvi ja järsku tõusu saatis tavapärane ägin. Umbes nii nagu laps ähib esimestel eluaastatel, turnis truu sulane oma viimastel ikka ülespoole. Nii tegi ta alati. Ja varsti kaikuski künkliku küla vahel jumalakoja korrapärane hüüd.

"Lollakas," ühmas pundunud silmaalustega mees, turismitalu omanik.

Ta heitis pilgu kiriku poole ning jätkas siis ilupõõsa hõbedaselt veiklevate lehtede küljest tigude noppimist.

"Lollakas," kordas ta, kui oli suurema kogutud kuhja tigusid jalaga laiaks litsunud.

Nii tegi ta alati.

Kiriku valgete seinte vahel kostis tasane pobin, mis kord valjenedes ning siis jälle tasanedes lõputuna näis. Kõrgete kivivõlvide alune jahe õhk hoidis enamasti mõtted karged, kuid teinekord tekkis tühjusele peetavasse jutlusse pause. Siis silus vanamees oma habet, mille aastad olid valgeks võõbanud, ning katsus õige koha pealt jälle jätkata.

"Ja kui kujutada, et nabanöör kunagi ei katkegi, jääb meie eluteed tähistama umbsõlm – meie elu märk, mille lahti harutamisega saaks hakkama vast ainult jumal ise," arutles ta tasa ning ei tõstnud seejuures kantsli käsipuult pilkugi.

Jutlusega ühele poole jõudnud, läks taat jalgu lohistades tagasi torni viiva trepi juurde. Ta ei ohanud, kuigi võinuks, ning hakkas taas kella poole rühkima. Vaatamata sellele, et torni tippu tuli jõuda käsikaudu, ei jätnud teda hetkekski selge pilk, vaga ja tänulik ilme. Pühakirja silm enam ei seletanud – paljust muust rääkimata –, aga eks oli juba omajagu nähtud kah; ja pühakiri ammugi pähe jäänud.

Vanamees ei osanud ennast haletseda või eriliseks askeediks pidada. Ta elas kirikus pisikeses kambrikeses, milles oli voodi, väike lauake, tool ja mõned küünlad. Lauakesel lebas juba nädalaid pooleks lõigatud kuivanud sidrun. Kuigi see elamine võis nii mõnelegi kasinana tunduda, teadis vanamees, et tal on kõik, mida vaja, omajagu pealegi.

Ta kinkis endale kingitu tagasi ja süda, mis veel eluõhtulgi hardalt väriseda võis, hoidis palju ilusaid saladusi. Kusjuures ilusana püsisid nad vaid tema südames, teised oleksid neis pelgalt totrusi näinud. Jutud uutest linnuperedest või puutüvel kasvavatest tähenduslikest mügarikest närtsinuks nii mõnegi külaelaniku tukslevas kojas õige pea. Aga vanamehel polnud kuulajaid ja kummalisel kombel oli nii ehk paremgi. Rõskel suveööl tähistaeva poole vaadates, ümberringi kummalised hääled ja paks udu, ei tundnud ta hirmu. See oli talle täiesti võõraks jäänud. Kartmatus oli ilusate tundmuste põõsale kenaks võrguks.

Kirikust veidi eemal oli puu, mille aastaringide vahele mahtus mitme pühakoja püstitamine ja häving. Tamm oli vana, tark ja väärikas. Sadu aastaid tagasi ei mõelnud pisikese vitsarao istutamise ajal keegi, et see kasvab puuks, mis näeb terve küla elanike, nende laste ja lastelaste matuseid.

Tornist tagasi alla jõudnud ning kerge suvetuule kätte astunud, silitas vanamees tamme krobelist tüve.

"Sõbrake," kähistas ta heldinult, kui oli paksu koore küljest teo korjanud ja rohu sisse poetanud.

Puuga vestles taat iga päev. Tamm oli veelgi vanem kui tema, inimelu nurgatagused olid laiadele okstele teada – vähemalt nii meeldis vanamehele mõelda – ja lehekahinas polnud ta kunagi hüljatud, kuigi alati üksi.

Tasa kiikuvate okste all rohelisel pingikesel istet võtnud, sulges ta silmad. Näis, et terve elu jooksul oli osa temast elanud justkui valges ruumis. Ta ise võis väsida, väriseda või veritseda, aga samal ajal teadis ta end viibivat selles kosutavas valguses. Selles kirkas toas puhates võis lausa võpatada, kui keegi ühtäkki uksele koputas või lausa märkamatult sisse hiilis.

"Kurat," vandus turismitalu omanik. "Ma ei tulnud luba küsima. Vallavaliutsuses pandi ammu kõik paika. Heast südamest tulin lihtsalt ütlema, et sa ei ehmataks, kui homme saagidega platsis oleme, ja ikka laod oma jumala lagedale. Tahad teada, kus ma sündisin? Suvalisuse supis, raisk, vot kus. Mitte sinu jumala sõrgade vahel."

Vanamees hingas paar korda sügavalt ja pööras siis pilgu tammepuu suure võra poole. "Jumal ei pruugi olla seal, kuhu praegu vaatad." Kähedast häälest ja susisevast s-ist piisas, et jutt kuulaja kõrvus väärtusetuks tobeduseks muutuks. "Ta ei pruugi olla minevikus. Ehk ei lähtugi me loodud saamisest, vaid liigume hoopiski selle poole?"

"Ah, keri... kuu peale," põrutas mees vastuseks ning kõndis raevukal sammul koju.

"Nojah," naeratas taat kaugenevat kuju vaadates ja patsutas puutüve, lohutades: "Nii ta on, sõbrake, nii ta on."

Talle meenus, kuidas kunagi poisipõlves oma isale seletanud oli, et õhulisi pilvekobaraid vormivad nende all elavate inimeste mõtted. Seepeale ulatas mullaste küünealustega armiline käsi talle kirve ja osutas ülejäänud puudele, andes sõnatu käsu neid edasi lõhkuda. Isa kadus ise tuppa ja kui vaevu meheikka jõudnud poiss tagasi koju jõudis, leidis ta koldest põlenud paberikänkrad. Need olid tema kõige hinnalisemad raamatud, mille ema, kes juba aastaid enne õnnetult suri, talle suure raha eest ostnud oli. Sel kaugel päeval mõistis tulevane pühamees, et nii polnud mitte ainult pilvede, vaid palju muugagi. Ta ei kandnud isa peale viha, ei öelnud kellelegi kunagi halvasti, kuid mis kõige tähtsam: aasta-aastalt sõnaahtramaks muutudes ei jätnud ta enda sisse ka midagi käärima. Ta ei teadnud paljutki, kuid mõistis see-eest suurepäraselt iseennast, sellest aitas.

Veidi enne päikeseloojangut linade all und oodates võttis vanamees pihlapuust voolitud palvehelmed käe ümbert ning jättis nad aeglaselt tõusvale ja langevale rinnale lebama, luised kämblad katteks peal. Nii tegi ta esimest korda. Ja siis sulges ta silmad. Et ärgata juba kellegi teisena, kuskil mujal.