|
29.06.2009  Tere, sõbrad. Taaskord uus lauluke valmis. Kirjatööd ja halukesi võiks küll rohkem pudeneda, aga kohati on tunne, et suitsuste puumajade ja vastutulevate inimeste näol, keda tänaval jalutades ikka näha võib, rullub silme ees lahti mu enese kuplialune. Seega midagi, mis ei vaja täiendavaid kommentaare. Lihtsalt kitarri näppida ja midagi ümiseda on kuidagi hubasem kui mingeid teese püstitada. Ja mul on väga hea meel, et on inimesi, kes seisatavad ja kuulavad. Muuseas, valmis on saamas esimene lõige dokumentaalfilmist, mida Andreiga teeme. Igatahes tasub Mõttelõkkesse tulevate kuude jooksul vaadata, ehk jõuab see filmike rahva rõõmuks ja hüvanguks juba õite varsti ka siinsetesse leekidesse, suure halu või lausa kännujurakana. Jäägu palju veel saladuskatte alla, kuna hõisata on vara, kuid võib öelda, et eelarve oli täpselt null krooni, töövahendiks seebikarbikaamera (HD-st mitu hääd pügalat allpool), orienteeruvaks pikkuseks oma poolteist tundi. Aga nüüd laulu juurde: and spoke of the dreams we'd once had the stars were bright and I was scared of the things I wouldn't dare to do the Little Bear was up there too we tried to find it, you and me we saw the stars but not the way as those who gave them names did and in hindsight it's cherry smoke rising from my pipe and you weaved my heart out of willow and I flew far with wings of heroes who die near the sun and right now you are by my side I slowly light my pipe and watch the sun rise Ahjaa, paar haikut on kah pudenenud. Talvel jäi üks armsalt isetu moment silma: laps, kel nööriga käes kelk, sellel lumememm Ja oja ääres istudes torkas pähe, et veel ütlevad mul seda mina teengi sulps  |
