4. Halg on vihmasajust märg ja susiseb sellest, kuidas ühel kenal pühapäeval peatati, õllepudelid näpus, tänaval ringi patseerinud Malcolm Lincoln ja Krae. Kes peatasid ja mis sellest kõigest välja tuli, võite lugeda järgmisest pühakirjast:

1 Kõigepealt oli kõik juba olemas. Esimesel päeval võtsid mormoonid hõlmast kinni Malcolm Lincolnil ja Krael. Kutsusid vestlema ja viimased jäid nõusse. Ja nad kutsusid kaasa ka oma sõbra, Demineerija.

2 Teisel päeval läksid Malcolm Lincoln, Krae ja Demineerija Stockmanni ette. Sest see koht sai määratud selleks, kus kohtumine toimuma pidi. Ja nad ootasid. Ja nad lõkerdasid naerda, sest religioonitemaatilist satiiri oli nagu liivaterasid kõrbes, milles eksleb ringi see, kes pole veel Jumalat leidnud.

3 Ja siis, kui nad olid juba väga kaua oodanud, võttis Malcolm Lincoln kätte oma mobiiltelefoni. Ja Malcolm Lincoln helistas mormoonidele, olles eelnevalt muidugi oma numbri varjanud. Ja Krae ja Demineerija nägid, et see on hea mõte. Ja nad nägid seda, sest Malcolm Lincoln teadis rääkida kergemeelsest linnapoisist. Ja see linnapoiss oli lahkelt andnud oma numbri mormoonide kätte. Ja see linnapoiss oli hiljem seda kibedasti kahetsenud.

4 Aga seda juttu ei jõudnud Malcolm Lincoln lõpetada, sest kaugemalt paistsidki mustad kujud. Ja Malcolm Lincoln, Krae ja Demineerija teadsid, et need ongi need, keda nad oodanud on. Ja nii saadi kokku ja käed said surutud. Ja edasi võeti suund koha poole, mis pidi olema nende "peakorter".

5 Tee peal räägiti ka veidi juttu. Ja selgus, et mormoon, kellega Demineerija rääkis, oli Eestis olnud kaks aastat. Ja ta rääkis eesti keelt kuratlikult hästi. Ja ta tahtis astronaudiks saada.

6 "Peakorteriks" osutus kõrge maja, milles oli tegutsenud kuradi käsilane Markus Pönkä, teise nimega "Maakri tükeldaja".

7 Ja üles sai sõidetud liftiga. Ja inimesed, kes samuti liftis viibisid, vaatasid kummalist seltskonda. Ja inimesed muigasid. Ja kõigil oli hea.

8 Ning lõpuks jõuti pärale. Ja korter oli soe, ta oli puhas ja ta oli luksuslik. Ja seinu ehtisid pildid meestest, kes tähendasid mormoonide jaoks kujuteldamatult palju, ja Malcolm Lincolni, Krae ja Demineerija jaoks palju vähem. Ja tuli välja, et see polegi nende peakorter, vaid lihtsalt üks selline ruum kohtumiseks.

9 Ja sohval sai istet võetud.

10 Demineerija esimene küsimus oli: "Kust ma tean, kas see hääl, mis mu palvetele vastab, on Jumala oma või mitte?" Ja mormoonid kiitsid, et see on väga hea küsimus. Nii kiitsid nad ka kõiki järgnevaid küsimusi, mille tema ja Malcolm Lincoln esitasid. Ainult Krae küsimusi nad ei kiitnud. Krae küsimused olid nagu villased aluspüksid.

11 Vastus Demineerija küsimusele oli kokkuvõtvalt see, et seda peab Jumala käest küsima. Nii vastati ka pea-aegu kõikidele järgnevatele küsimustele, mille tema ja Malcolm Lincoln esitasid. Ja nii viisidki kõik teed Jumalani. Ja kuigi see arvatavasti nii ongi, siis antud situatsioonis nägi Demineerija selles suletud ringi.

12 Demineerijale selgitati ka, et mõnedes religioonides on rohkem valgust, teistes vähem. Seepeale ei öelnud Demineerija midagi, aga mõttes oli ta juba vestluse lõpetanud. Vähemalt selleks päevaks.

13 Ja kolmandal päeval, mis moodsa mehe püha raamatu, Kalendri järgi oli teisipäev, said Malcolm Lincoln, Krae ja Demineerija puhata. Ülesandeks oli neile antud lugeda Mormoni Raamatut. Ja seda nad ka tegid, ilma erilise entusiasmita, komistades vaid vasturääkivuste ja tobedate nimede otsa.

14 Ja kätte jõudis neljas päev, sellega koos ka uus kohtumine. Ning taas sai sohval istet võetud. Ja sohva oli pehme. Ja sinine. Ja eks seepärast, et ta küllaltki mugav oli, saigi ta ostetud ja korterisse toodud.

15 Ja Demineerija ütles, et ta vaatas illustratsioone. Ja ta ütles, et ta nägi ühel neist lumivalget sõnumitoojat šokolaadikarva indiaanlaste keskel. Ja siis rääkis ta veel lisaks, et Indias, elevantide maal, on elevandi peaga jumal Ganeša. Ja siis rääkis ta veel lisaks, et Buddha, budistide sõnumitooja, ei olnud mitte neeger, vaid hoopis pilukil silmadega, nagu needki, kellele sõnum toodi. Ja Demineerija ütles juttu kokku võttes, et religioon on tema arvates välja arenenud mingis kultuurikeskkonnas, ta on kõige enam inimeste, mitte jumala näoga.

16 Ja Demieerija teadis veel rääkida seda, et religioon on nagu puu. Ja et erinevatel maadel kasvavad erinevad puud. Ja et inimene, kes pole teisi puid näinud, arvab alati, et ta on kõige kõrgema puu otsa roninud, ja seega taevale kõige lähemal.

17 Ja isegi, kui ta näeb ümberkaudseid puid ja seda, et need on kängus või lihtsalt madalamal kui puu, mille otsas ta ise istub, siis ei pruugi ta aru saada, et ta on tegelikult suures orus, et kuskil on veelgi kõrgemaid puid, mille tipus kükitada.

18 Ja kui leidubki see uljaspea, kes on roninud kõikse kõrgema puu otsa kõikse kõrgema mäe tipus, siis võtkem teadmiseks seda, et puud murduvad ja kasvavad uued puud.

19 Mormoonid teadsid seepeale raamatu lahti teha ning lugeda sellest, kuidas üks puu on siiski kõige õigem, sest selle seeme on kõige parem. Demineerija näitas küll kohta, kus oli öeldud, et erinevate inimeste seemnetest kasvavad erinevad puud, aga selgus, et kasvada saab vaid üks hea puu ja metsatäis sellest erinevaid, halbu.

20 Ja Demineerija ütles, et, vaadake, Jumal on suur. Ja ta ütles, et, vaadake, võib-olla näitab Jumal erinevatele inimestele oma erinevaid tahkusid. Et, vaadake, erinevad religioonid on ühe ja sama spektri värvid. Seepeale luges mormoon ette lõigu Piiblist. Lõigu sellest, kuidas õige tee on kitsas ja vale tee suur ja lai. Ja Demieerija muutus sellest kurvaks. Kurvaks, sest vestlus kiskus igavaks.

21 Ja vestlus kiskus veel igavamaks siis, kui üks mormoon rääkis, et kui Jumalat on vaid üks, siis "scientifically" peab kellelgi olema õigus ja keegi peab eksima või eksivad kõik. Varianti, et kõigil on õigus, mormoon ei tunnistanud. Ja miks oleks ta ka pidanud? Tema oli ju see, kellel õigus on. Jumal ise oli talle seda öelnud.

22 Demineerija tahtis veel teada, et kui Jumal on kunstnik, siis miks peaks ühele kunstnikule korda minema see, kas tema looming on tema olemasolust teadlik või mitte. Umbes selle küsimuse paiku kargasid mormoonid püsti, vaatasid kella ja pidid minema. Just nagu nad esimeselgi päeval teinud olid.

23 Samuti jäi segaseks, miks peab sõnumit "ole hea inimene" serveerima ühe pika muinasjutuna. Kas siis jõuab see kiiremini kohale? Ja Demineerija arvas omaette, et igal juhul tõlgendamisvõimalusi annab infotihe tekst küll kõvasti rohkem juurde. Ja kui muu hulgas tehakse nagu kogemata juttu ka sellest (Krae leitud koht), kuidas head inglid räägivad mingist kirikust, mis on tegelikult kuradi käpa all, ja et kuidas sellest kirikust peab lahti saama, siis mõne inimese võib see natukene segadusse anda. Isegi nii suurde segadusse, et ta läheb sinna kirikusse, mida tema peab kuradi käpa all olevaks, ja teeb seal midagi, mis ei lähe mitte kokku õpetusega "ole hea inimene".

24 Ja Malcolm Lincoln ja Krae ja ka Demineerija läksid taas valju naeru saatel koju. Ja kaenla all olid neil Mormoni Raamatud, sest need võisid nad endale jätta. Ja seda vaatamata sellele, et misjonärid olid öelnud, et nad ei taha kedagi milleski veenda.

Sellega lõpeb neljas Demineerija Raamat, aga lisaks toon veel ära märkmeid, mis leiti kümme aastat tagasi Balti Jaamast, kantud tihedas kirjas mulgustatud trollipiletite tagumistele pooltele. Nähes, et igasugusest "leitud" mölast satutakse vähese õhutamise tagajärjel niivõrd suurde vaimustusse, võiks loota, et tekkimas on uus usulahk. Lugege:

"Kui isegi seda ei saa kuidagi moodi kindlaks teha, kas kaks inimest näevad näiteks punast värvi samasugusena, siis mis juttu saab siin veel olla Jumala tajumisest? Jään kindlasti selle juurde, et Jumal on kõikjal. Erinevad religioonid on katsed ümbritseva keskkonnaga kooskõlas, harmoonias elada. Nad on kõik ühe ja sama kaltsuvaiba narmad. Selles olen mina sama veendunud kui mormoonid oma Joseph Smithi loos. Mina irvitan, et Joseph Smith sai valgustuse osaliseks metsatukas, mille all heljusid seeneeosed, nemad nämmutavad mulle – iga kord aina püüdlikumalt – üht ja sama asja üha peenemaks ja peenemaks pudruks, ilma et see mulle kohale jõuaks. Situatsioon, kus keegi eriti targemaks ei saa, aga vähemalt oli huvitav uusi inimesi kohata.

Samas on mõnusalt vastuoluline ka see, kuidas Kristuse õpetuse kohaselt ollakse nii malbed, tagasihoidlikud ja alandlikud. Küll avatakse teisele lahkelt uks ja lastakse ees sisse minna – aga oma usku ei ole küll keegi nõus nimekirja lõppu jätma."