Nukumeister

Sünnitus oli pikk, aga esimene Mõttelõkke Raamat on ilmavalgust näinud! Maimukese nimeks sai "Nukumeister", vapustavate illustratsioonide (ja kaanepildi) autoriks Aleksander Rostov. Siia Halgu sai ta tasuta tiritava e-raamatuna. Füüsilisel kujul võib raamatut krabada Uue Maailma raamatukogust "Kapsad" (teiste raamatute vahele peidetud, võtke julgelt), Von Krahli aknalaualt, NO teatrist ja mujaltki. (Kui otsa saavad, toon juurde.) Krabada võib, üllatus-üllatus, samuti tasuta. Kus on konks?

Skeem selline: kui tahad seda (või mõnd tulevast) Rändavat Raamatut endale, palun Sul hakata Mõttelõkke püsitoetajaks (kasvõi igakuise 1-eurose killukesega; seda saad teha siin). Kui mitte, palun Sul leitud raamatukese, kui oled isu täis lugenud, lihtsalt mõnele sõbrale edasi anda. E-raamatuna on ta muidugi kõikidele ja alati vabalt kättesaadav.

Kuigi mu sõber küsis sellise plaani peale "kas sa lihtsalt rahapatakaid ei tahtnud tänavale jätta?", tahaksin loota, et ajapikku koguneb Mõttelõkke ümber siiski piisavalt toetajaid, kelle abiga trükikulud kaetud saaks. (Ja need on suured: kõik kulud kokku lüüa, ligi 1900 eurot. Nii et kel vähegi võimalik, andke hagu!) Mõneti justkui lootusetu ettevõtmine nii avatud kaartidega mängida, teisalt: kui ettevõtmine õnnestub, saan olla autor, kes teeb edaspidigi täpselt sellist kirjandust nagu tahab ning mida kõik huvilised võivad vabalt lugeda, ja mitte keegi ei pea ostma põrsast kotis. Niisiis, iga Mõttelõkke püsitoetaja aitab kaasa sellele, et ka tulevased teosed jõuavad siia, kõikidele tasuta lugemiseks-kuulamiseks-vaatamiseks, ega satu raamatu-, plaadi- või filmipoodidesse, lunastamiseks. Ja mis eriti oluline: otse autorit toetades jäävad kõrvale kirjastused ja muud vahemehed, kes peavad mõtlema läbimüügi peale, kes hakkavad autori tekste muutma majanduslikel kaalutlustel või püüavad kümnel muul moel ta mune pigistada. Suurepärane näide lahedast loomevabadusest on kas või "Nukumeistri" kaas, mida pole risustatud raamatu pealkirja ega autori nimega. Kommertsmaailmas oleks taoline lahendus ajuvaba ja suitsiidne, kuigi just nii pääseb kummituslik kaanepilt täiele mõjule.

Kaks lugu kogumikust ("Ehani" ja "Vello ebaharilik probleem") on ilmunud Värskes Rõhus ning niiviisi koguni Raadioteatrisse jõudnud. Neid saab kuulata siit, esitajaks Riho Rosberg:

Vaikimisi käsitlevad pea kõik kogumiku tekstid ühel või teisel moel manipulatsiooni (mitmete maitsete) ja vabaduse küsimust. Raamatu novellikogu-osa virgub muinasjutust ("Vikerkaarekarva") peaaegu et realismi ("Südameasi", "Vanaema pärandus"), hakkab aga siis taas ära pöörama ("Vello ebaharilik probleem") ja vajub viimaks tagurpidikäigul ("Ehani") tagasi muinasjutulisusesse ja viimaks unne ("Narr ja kuningas", "Mask", "Nukumeister", "Odüsseia – eikeegi eikuskil"). Lühemate juttude otsas troonib peaaegu et psühhedeeliline kirss tordil ("Tähetolmust laulev Ikaros"), mis teeb ise läbi sama arengu nagu eelnenud lood, aga sedapuhku mitte lineaarselt või paraboolselt, vaid teksti kihilises ja paratamatult seotud kolmainsuses on koos nii kindlapiiriline argielu, kindlapiiriline uni kui ka vahepealne, amorfsem "puhvertsoon", milles keegi kõikvõimas olend videvikku peab ning kahe eelmise vahel ulbib.

Rändava Raamatu teise osa moodustab minu esikromaan keska peldikus alustatud võluvalt kohmetu jutustus ("Peetrikese karm reaalsus"), mis on justkui uneaabits. Moodsast maailmast jääb selles loos järele vaid sõrestik – skelett, mille lumme mattuvate luude vahel peab peategelane oma elu kõige suuremat võitlust.

Raamatut jääb lõpetama manifesti mõõtu kiri ja sellele järgnev mõttelend, mis osutavad üheskoos nimetule hingamisruumile lugeja südames. Kui seda tähele panna, siis...

Käesoleva kogumiku tekstid pole kohe kindlasti Wikipedia-teadvusele kirjutatud. Tõsi, tulevik on just seal, seda on näha. Inimesed on surfamisega harjunud ja müüvad süüvimatud sutsud, löövad nupukesed, loosunglik ärplemine jne. Kõik muu teeb rahutuks. Aga ma pole taolisele esituslaadile rõhku pannud, kuna ma ei pretendeeri selliste lugejate tähelepanu püüdmisele, kelle pilgu või mõttevoo haarab kohe mustmiljon muud asja. Nendega saab kontakti iga järgmine Kõige Valjum ja Värvilisem Asi, aga vägeva tulevärgi korraldamise asemel üritan ma pea kõikides lugudes lugejat juhatada mitte selleni, mis muutub, vaid selleni, mis ei muutu.

Lõpetuseks üks Aleksander Rostovi illustratsioon raamatust, pilguheit novelli "Vello ebaharilik probleem":