Olev jõllitas kohtutoimiku vahele susatud fotosid. Saatuslikul ööl plõksitud piltidel olid ta oma vanemad. Nõelapatju meenutavad verised vared vedelesid väändunud alumiiniumsõrestikus, klaasikillud pärlendasid ja kottpimeduses sähvinud välgud ei jätnud kujutlusvõimele palju ruumi: politseipiltniku eest ei jäänud miski varjatuks. Olev ohkas raskelt ja sulges toimiku. Mehe käed värisesid ning ta soovis kogu südamest, et vaimusilmas kummitavatesse lihavatesse tompudesse elumahl tagasi voolaks, istmevoodri seest ja turvapatjadelt – et padjad jälle valgeks ja voldituks saaksid, armatuurlaua ja rooli rüppe peitu.

Kui Olev samal õhtul ühele semule südant puistas, näis ta süngus sõbrale vaid nalja valmistavat. See vihastas Olevit, kuniks ta viimaks prahvatas:

"Mida sa, sitt, muigad? Kas sa saad aru, et mu vanemad said nädal tagasi surma?"

"Kuule, kaani veel natuke. Mitu kuud pole ühtki liiklusõnnetust olnud. Just paari päeva eest pasundasid kõik lehed, et autosõit on esimest korda sama ohutu kui lendamine. Autopilootide populaarsust arvestades... Selles pole midagi imelikku.

"Sa oled ikka tõesti viimane v..." vahutas Olev vihast ja marssis varnas rippuvate ajalehtede juurde. "Ise oled nagu kuu pealt kukkunud ja tuled siis veel targutama. Kõik lehed on seda õnnetust iga päev nämmutanud, kindlasti on täna kah midagi... hapukurgihooajal kõlbab isegi minu vanade laipu nii pigistada, et..."

Olev lappas lehte, kulm kortsus, aga ei leidnud midagi. Viha lahtudes alustas ta sirvimist otsast ning uuris iga lehekülge nagu ürikut võõralt planeedilt.

"Uskumatu..."

Sõber jälgis seda kõike murelikult, lonksas õlleklaasi tühjaks ja soovitas minekule sättides:

"Puhkust ei saa võtta? Sa oled viimasel ajal kuidagi imelik olnud. Mina oskan mustast huumorist lugu pidada. Aga kui sa räägiksid kellegagi, kes poleks täna hommikul su papsi näinud, ajaksid talle kindlasti hirmu nahka. Sa ei lähe veel kodu poole?"

Olev mõistis vaid paokil sui pead raputada ja sõber oligi kadunud.

Kes poleks täna hommikul su papsi näinud...

Ta krahmas põuest mobiiltelefoni ja helistas.

"Jaa," teatas isa rõõmsalt. "Halloo? Olev, ma ei kuule sind. Kui sa mind kuuled, siis oota korraks, ma lähen parem rõdule, levi vist jälle..."

Olev kuulas tummalt, kuidas teispool toru uksega kolistati, pilgutas oma suuri ja rumalaid kalasilmi ning katkestas kõne.

Kuidas...

Ta tormas pubist välja ja pani läbi paduvihma Saku poole plagama. Kesklinnast Laagrini lidunud, tundis ta, et enam ei jõua. Just sel hetkel peatus kõnnitee servas valge takso, mille juht pakkus ust paotades:

"Noh, vanadele külla?"

Taksojuht oli Olevi vanemate naaber, vana tuttav.

"Sina siin? Kummaline, et sa just nüüd..."

"Eeh-ei, selles pole midagi imelikku – mul sai just vahetus läbi, kupatan koju magama.

Ema-isa härdalt kaisutanud, rääkis Olev kohutavast nädalast, koletust kohtutoimikust ja uskumatust lunastusest, vabandades iga teise lause tagant, et ta jutt ilmselt täiesti napakalt kõlab.

"Napakalt?" imestas isa. "No aga mis ajast siis inimesed peavad autoõnnetuses surema? Mis ajast surm kohustuslik on? Kõik saavad ju tagasi tulla, kui tahavad. Alati on nii olnud. Selles pole midagi imelikku."

Ühtäkki tundus isa kauge ja kummalise plastiliinimehikesena, kelle põlevast peast paisatud sõnad jäid igaveste igiliikuritena õhku pöörlema. Olev hakkas kartma ja tormas uksest välja, et sedapuhku tagasi linna poole, koju joosta, aga juba sööstiski ta otse oma magamistuppa. Naine ajas ennast voodis istukile ja nõudis pahuralt:

"Kuhu sa jälle nii kauaks jäid?"

"Ma... ku... Ma lihtsalt tekkisin siia. Ma olin just Sakus!"

"Väga võimas," haigutas naine ja mossitas: "Aga koju jõuad alati alles siis, kui mina juba magan."

"Kas sa kuulad kah, mis ma sulle räägin!?" krabas Olev ta õlgadest ja raputas oma roosinupukest, nii et sinised plekid taga.

"Ai, lase lahti, sa teed mulle haiget! Mis sul viga on? Sa oled viimasel ajal nii imelik. Kõik teavad, et kui enne lävepakule astumist mõelda, kus olla tahad, siis järgmiseks just sinna jõuadki. Selles pole midagi imelikku!"

Olev tammus silmi punnitades ja juukseid sasides majast välja ning vajus suure vahtra varju istuli. Ainsama uitmõtte peale omandas vihm kirbe meki ja Olev naeratas. Ka keegi möödakäija märkas seda ning päris veidi pahuralt, justkui oleks keegi vannitoas tule põlema jätnud:

"Sina tegid, jah?"

"Jah," lõõtsutas Olev, suu pärani, ja püüdis piisku keelele. "Uskumatu, onju?"

Möödakäija kehitas õlgu ja puristas ükskõikselt huuli.

"Selles pole midagi imelikku."

Naine vaatas Olevit aknast: mehe tumma juubeldamist dubleeris vihmasabin. Olev vehkis kätega, ajas pead ikka kuklasse ja sakilistelt vahtralehtedelt robises kibe jook talle otse suhu, ja Olev polnud kaugeltki esimene mees, kes ülearu kauaks enda loodud viinavihma kätte likku jäänud. Paljud tegid seda, selles polnud midagi imelikku.

"Kuule, me peame midagi ette võtma, sa oled ikkagi ta isa. Olev on kuidagi imelik. Teeb midagi täiesti tavalist ja siis ei jõua ise ära imestada," vibreeris Olev häälepaeltena ja suples GSM võrgus.

Ta varjus niihästi murelike kui sõbralike maskide taha, veeres täringute ja hammasratastena, puges ennustusküpsisesse peitu, kaevas auku, oli see, kes "ise sinna kukkus", ja seegi, kes endale abikäe ulatas. Olev kiirgas kustuva päiksena ja peesitas külma kuuna. Aga mida pehmemaks ja soojemaks muutus väline, seda trotslikumaks sai sisemine, ja nii mõtles Olev oma elule tärganud vanemate nahas, et kui ta tammetõrudena laulmise lõpetab, oleks võib-olla parem ennast vaimuhaiglasse panna, kuniks mõistus jälle koju tuleb – ning ta oli oma plaaniga päri, sest ta nägi, et see oli hea.

Tõepoolest – paar kuud haiglas istunud, hakkas Olevil palju parem ning taas kord võis ta rõõmustada selle üle, et tunneb tuult ainult naha ja juuste, mitte asfalti ja rohulibledega. Ta leidis, et aukude kaevamisega pead vaevama ei pea, täringuna veeres võrdlemisi juhuslikult ja tammetõrudena laulis ainult vahest harva, kui keegi ei kuulnud. Talle meeldis väga rombse võrkaiaga piiratud õuel istuda ja kahe sisehoovi istutatud kase kohinat kuulata – selles oli kõik olemas. Kõik oli olemas.

"Issand Jumal," komberdas ta juurde üks siinsetest asukatest, nimetu nagu ta naine, vanemad ja kõik sõbrad, uued ja vanad, nimetu nagu Olev isegi. "Issand-Issand," mõnules ta õndsalt. "Ma näen praegu Jumala kuldset nägu. See kiiskab nagu täheparv, kaks silma nagu olevikuõied – mõlemad väravad mu enda lõpmatusse."

"Oh, ole täitsa mureta, küll see läheb üle," lohutas teda Olev.

Just selliste remarkide pärast ta siia oli sattunudki.

Ja selles polnud midagi imelikku.