Ajendatuna hetkemeeleoludest sündis järgneva foto minimaalne töötlus. Mitte midagi originaalset või ebatavalist, mitte midagi rabavat. Aga sama võib ka siis öelda, kui näha, kuidas kontrolörid peavad kinni trolli ja sealt jänkud maha tirivad. Mitte midagi ebatavalist, mitte midagi rabavat. Täiesti harilik vaatepilt, mis äärmisel juhul tekitab neerudesse väikese surina. Aga kui ise olla see, keda maha tiritakse, liiati veel siis, kui tegelikult pileti eest makstud on... See ajab vihale. Eriti siis, kui parasjagu kinno kiire on (Jumalale tänu, et film tehniliste viperuste tõttu edasi lükkus, jõudsin siiski kohale).

Ma ei või. Ma ei kannata. Ma ei salli, kui rahulikult rääkida ei saa. Kui ei anta võimalust selgitada. Igale poole, kuhu ka ei vaataks. Ikka sama jama: kellelgi on lihtsalt vaja oma lahtrike täis kirjutada ja kogu moos, konets multfilma. Sinna pisikesse neetud autobussi sisse ronides oli tunne, et olen mingisse Orwelli või Zamjatini raamatusse ära eksinud. Pole vist vaja mainida, et see tunne süvenes, kui ma kirjutasin seletuskirja, mida mulle ette dikteeriti. Käes on aeg, mil mingisugune paberilipakas maksab rohkem, kui see, mida sa ise ütled või usud. Dokument on püha. Puntras koos elamise võlu ja valu.

Aamen.

Tõprad.

Väike update: nonii, käänatigi 180-kroonine trahv, sest:

1) Mul oli kaasas ID-kaart.
2) Mu ID-kaardil oli sooduspilet, sest ma olen õpilane.
3) Mul oli kaasas õpilaspilet, et tõestada oma õpilase staatust.

AGA.

Halvasti kleebitud foto, mis mul ikkagi kaasas oli, oli õpilaspileti pealt ära tulnud. (ID-kaardi peal täpselt sama foto!!!) Iseenesest paha lugu, kui dokument nii näruses seisus on, aga see pole küll enam Ühisteenuste asi. Siiski, nende vaatevinklist on lugu nii, et kui pilt on liimist lahti, siis on dokument kehtetu ja sa pole elu sees õpilane olnudki, mis sest, et õpilaspiletile märgitud sünnikuupäev esineb ka ID-kaardi isikukoodis, nimest rääkimata. Ja kokkuvõttes loebki ainult dokument, mitte see, et sa juba 12 aastat koolipinki nühid. Enam ma pole üldse vihane, aga mulle ei meeldi selline kord, kus paberilipakatel on nii palju võimu. Kui selles autobussis küsisin, et kas õpilaspilet on tõesti ainus asi, mis tõestab, et ma olen õpilane, et kas mingeid muid andmebaase pole, siis sain ma (kärsitult kurjaks) vastuseks: "Meid ei huvita mingid andmebaasid!" Ja nüüd võid kasvõi tagantjärgi tõestada, et oled õpilane ja mida kõike veel, kasu sellest pole.

Rohkem ma sellest värgist ei kirjuta, see pole tõesti see koht.