17-aastasena alustasin oma esimese romaanihakatisega, mis valmis ei saanudki (kui mitte arvestada mingit 14-aastasena kirjutatud maffiasaagat, mis õnneks samuti pooleli jäi). See sai kirja pandud igale verinoorele kirjutajale tüüpiliselt: projitseerides oma kummalised mõtted mingile vanamehele. Ja sinna juurde sündmustik.

Igal juhul, Malcolm Lincoln võttis selle pooliku kirjutise päris tabavalt kokku: "Eeem... see oli... imelik." Ja olen täitsa nõus. Aga vähemalt pealkirjaga panin ma kümnesse! Loodetavasti ei võtnud ma kelleltki lugemise isu ära. Imelik tekst? Jah. Aga igav ei tohiks hakata. Kõrvale aurav kartulipuder koos kruusikese kohvi või keefiriga ja sünnib lugeda küll, olgugi, et poolteist aastat vana.

Ta lebas aknalaual. Väikesed tiivad mässumeelselt harali ja oran?id sametised karvakesed kuklal turris. Veeretasin ta surnukeha oma peopesale ja silmitsesin seda teraselt. Mesilased sattusid tihti mu tuppa. Suvi ju. Ja siis pidi neid jälle kas volditud ajalehe või millegi muuga tagasi välja peletama, süda ikka väikestviisi sees värisedes. Ma pole kunagi nõelata saanud. Aken oli ka nüüd lahti. Niiviisi oligi putukas tuppa pääsenud. Aga miks oli ta suremiseks valinud just minu aknalaua? Ja miks ta üldse suri? Südamerabandus? mõtlesin kulmu kergitades. Kas mesilasel üldse on süda? Nad pidavat kohutavalt targad olema. Siiski arenenud tööjaotus ja puha. Päris oma väikene ühiskond. Tööd rabavad nad samuti meeletult. Päeva jooksul metsikutes kogustes õietolmu kogudes ja lennates kiirustel, mis võivad ületada kuut meetrit sekundis, on nad tõelised töömurdjad.

Aga kõnealune meemesilane, see, kes praegu mu peopesal lebas, ei olnud siia tulnud tööd tegema. Mu aknalaual pole ainsatki lille. Silitasin ettevaatlikult oranžikaid karvu. Ettevaatlikult, sest kartsin mutuka ootamaut elustumist ja raevu. Ettevaatlikult, sest kartsin tema habrast surnukeha kuidagi kahjustada. Mul ei ole palju sõpru ja ma olen kinnine inimene. Hirmuärataval kombel oli sellest tavalisest meemesilasest saanud korraks mu suurim sõber. Oli ruum, mina, mu peopesa ja tema. Mõtted puudusid. Ainult tänutunne puges hinge. Ta laskis mul ennast paitada. Privileeg, mida vähesed oskaksid nautida. Aga igaüks võib eksperimendi mõttes ise üksinduse hetkel mesitaru juurest seltsi ja tuge otsima minna. Tagasi tulles on tõepoolest mured peast pühitud ja kurbus ununenud, aga mitte seepärast, et mesilased oleksid tohutult head kuulajad või meisterlikud hingepaikajad. Paitada laseb ennast ainult surnud mesilane. Ja sellest võib tunda suurt rõõmu. Küsimus on ainult selles, kui paljudel inimestel on aega üks vastavas seisundus mesimumm üles otsida ja seda heldinult jälgides peopesal silitada? Väga vähestel. Ja ka siis on see pigem spontaane otsus kui sihipärane ja hästi põhjendatud tegevus. Asetasin verivärske sõbra ettevaatlikult lauale ja istusin nõutult toolile. Kas tema kadumist on juba tähele pandud? Kas keegi saadetakse teda otsima? Vaevalt. Ühe päeva jooksul sureb rohkem mesilasi kui inimesi ja esimesi ei nuta kunagi keegi taga. Vahest ainult maamees, kelle mesipuusse on välk löönud või kelle tarud torm on laiali pildunud.

"Maailm on ebaõiglane," pomisesin omaette ja heitsin laual lebavale mesilinnule kaastundliku pilgu.

Peas hakkas küpsema üks mõte. Kui äkki rajada kõikide maailma mesilaste jaoks mälestusärk? Kui inimene ära sureb, siis on talle tingimata vaja risti, hauaplaati ja mitut ruutmeetrit lähimas vaikses metsakeses. Tuhastamine tundub paljudele vastuvõetamatu, sest siis polegi nagu kohta, kus lähedasel "külas käia". Selle asemel, et teda mõtetes elus hoida, on ilmtingimata vaja ikka mingit päris oma platsikest, millel püsti löödud puitristikesega hakataksegi kadunukest seostama. Ajapikku hakkab ristilt värv kooruma ja mudilased, kes haua juurde kahe käega kõvasti kinni hoides vett täis plekkämbrit tassivad, saavad jälle küsida: "Kesse oli?". Jah... Mingit suurt mälestusmärki ei tule. Pigem midagi väikest ja isiklikku. Päris oma tilluke altar, mida vahetevahel külastada ja kus oleks võimalik privaatselt omi mõtteid mõlgutada. Altar, mis on püstitatud kõikidele maailma mesilasele, ja mille asukohast oleksin teadlik ainult mina. Vot see oli huvitav mõte.

Tervet tuba täitis puupõletaja omapärane lõhn. Sain kontorist varem lahti ja kasutasin juhust kohe tööle asuda. Olin otsustanud oma sõbra mõnda maal asuvasse metsa maha matta. Millisesse täpselt, seda ma veel ei teadnud.

Olin esimeste tähtedega valmis saanud.

Hmm... aga kas selle mesilase surm oleks olnud traagiline, kui ma poleks teda oma aknalaualt leidnud? Surm vist polegi nii traagiline. Raisk... Uut tahvlit ei taha kah nagu tegema hakata. Las jääda nii. Kindlasti leidub neid, kellele surm on väga traagiline, ja kindlasti ka neid, kellele pole. Ja raudselt on ka kolmandaid, kellele surm tundub lausa naljakas. Kes seda silti seal metsatukas ikka analüüsima hakkab... Igaühele jääb ikka oma arvamus. Ähh... see on niikuinii ainult silt. Põletaja kõrvetas susinal vineertahvlisse uued mustad tähed:

Need read olid tervest traagika jutust hoopis erinevad. Olin need meelega allapoole kirjutanud, et kõik ikka uue mõtte algusest aru saaksid. Kes kõik?! Pensionäridest seenelised-marjulised, kes võib-olla silmavad väikest kuusepuule kinnitatud vineertahvlikest ja jätkavad emotsioonitult puravike korjamist! Terve ettevõtmine tundus ühtäkki väga totter, aga nüüd oli juba hilja taganeda. "Alustatu tuleb ikka lõpule viia!" meenusid mulle vanaisa kuulsad sõnad. Mees, kes alati esimesena saekaatrisse ilmus ja sealt viimasena lahkus, saepurune läki-läki peas. Ja siin ma olin – suvalisele mesilasele mälestustahvlit meisterdamas. Puupõletajaga tähti voolimas. Silmad kissis ja keel suunurgas tilbendamas. Vanaisa oleks uhke. Igaks juhuks vedasin nendele viimastele lausetele ka kõvera kasti ümber. Siis saavad kõik aru, et see osa on uhiuue hingelis-filosoofilise õpetuse algus, mis ei seondu enam kõikide maailma mesilastega või nende surma traagikaga. Nüüd oli veel silt vaja üle lakkida, sest sinna metsa peab ta kauaks jääma ja kõik lumised talved ja vihmarohked sügised on ju samuti vaja kuidagi üle elada. Aga lakki mul polnud. Küll seda jõuab ka maale sõites osta. Võrus on kindlasti mingid poed olemas. Seega võisin asuda viimase ülesande juurde. Mesilasele oli sarka vaja. Selleks sobis suurepäraselt üks mu naise ehtekarpidest. Kunagise naise. Teda polnud enam siin. Pärast seda saatuslikku südatalvist autoõnnetust polnud enam miski endine. Salakaval jää, mis oli terve maantee katnud, juhatas auto otse vastu suurt tammepuud. Aga praegu oli august. Ja praegu oli sarka vaja. Karbil oli läbipaistvast plastmassist kaas ja valge, sametiga vooderdatud alus. Kunagi olid seal olnud hõbedaga ääristatud ametüstist südametega kõrvarõngad. Mitte midagi liiga ekstravagantset, aga mu naisele need meeldisid. Mul polnud aimugi, kuhu nad lõppkokkuvõtteks kadunud olid. Asetasin mesilase hellalt pehmele sametile ja panin kaane jälle peale.

Tallinna bussijaama viiendal platvormil seisis juba päris palju inimesi. Vaatamata sellele, et tõotas tulla järjekordne palavusest pakatav päev, oli üks pruuni baretiga range ilmega vanamammi ennast korralikult sisse pakkinud. Seal ta seisis, otsekui elav reklaam, RIMI kilekotid kummaski peos, ja poetas lapselapsele aeg-ajalt mõne sõna. Laspelapsel, sest kes muu ta ikka võis olla, oli seljas paks lillades toonides jope, jalas sinised kilepüksid ja peas roheline "kõrvadega" müts. Kahtlemata vanaema moemaitse järgi riietatud. Avastasin ennast kahjurõõmsalt muigamas ning manasin igaks juhuks näole tõsisema ilme. Juba tundsingi, kuidas mutikese terav pilk must üle libises. Aga mina vaatasin hoopis filosofeerival ilmel kaugusesse, reetmata oma tegelikke mõteid, mis tiirlesid jätkuvalt rohelise "kõrvadega" mütsi ümber.

Buss peatus juba õige varsti ootavate inimeste ees ja avas omapärase susina saatel ukse. Ma ei tea, miks ma seda tähele olen pannud, aga viimasel ajal pole mul ustest sisse pääsemisega mingeid probleeme olnud. Varem olen ikka kas viisakusest viimasena läinud või püüdnud kõige esimesena märkamatult sisse lipsata, aga nähes ust, mille ümber tungleb rahvamass, on mul alati kulm kipra kiskunud. Võib-olla on see, et mu elust puudub naine, mind mõnes mõttes kalgimaks teinud. Mul ei lähe enam pooltki korda, mida teised minust arvavad. Mul pole vaja kellelegi muljet avaldada. Mul pole vaja head nägu teha, kui mulle miski vastukarva käib... kui seest torgib. Kunagi pole vaja olnud, aga nüüd oli siiski teistmoodi tunne. Inimesed looklesid pikas sabas uksest sisse. Marssisin otsustavalt saba keskele ja üks noorem naisterahvas loovutas mulle häbelikult naeratades enda ees koha. Varsti astusingi seljakoti sisu kõlksumise saatel väikesest treppi mööda bussijuhi juurde, näitasin oma piletit, millele viimane hajameelselt pilgu peale viskas, ja seadsin ennast neljatunniseks sõiduks mõnusasti sisse. Vähemalt nii mõnusasti kui võimalik – Mõrvamaantee algus oli remondis ja buss logistas muid teid pidi linna piirest välja. Palverännak oli alanud.

Möödavihisevate puude ja põõsaste rohekat sulamit ja põllulappide avarust vaadates oli mul aega oma tillukese elu üle järele mõelda. Aega oma totrat ettevõtmist analüüsida. Ma matan ehtekarbis lebava mesilase mingisse Lõuna-Eesti metsa maha ja püstitan talle ka omapärase mälestustahvli. Miks? Aga miks ka mitte? Kindlasti on paljud inimesed oma elude jooksul veelgi totakamaid asju teinud. Alates hulludest, kes tahtlikult metsi süütavad, lõpetades nendega, kelle totakus seisneb selles, et nad ei ole terve oma elu jooksul ainsatki totakat asja korda saatnud. Pealegi – vaba päev. Mida muud ma teeksin? Istuksin traditsiooniliselt terve päeva toas, võib-olla põikaksin korraks ka poest läbi ja ostaksin õhtuks midagi mõnusat nosimiseks. Lesiksin külmas valguses teleri ees ja viskaksin ühe ajahalu teise järel elu lõõmavasse ahju. Bussisõit maakodusse oli etem plaan. Saabki natuke linnamürast puhata.

Kui buss elegantse nõksakuga Võru bussijaamas peatus, oli kell kolmveerand üks. Sedasin sammud kesklinna poole, lootes sealt mõnd ehituspoodi leida. Pärast mõningast otsimist märkasingi üht. Avasin kellukese tilisedes ukse ja astusin meeldivalt jahedasse ruumi.

"Tere, kas teil puidulakki on?"

"Meil om toda küll," vastas käreda häälega poemüüja. "Milleks sul toda vaja om? Meil om välistüüdeks ja sisetüüdeks om kah."

"Ei... mul on vaja lihtsalt üks silt üle lakkida. Et kauem vastu peaks."

"Ahhaa... vai nõnna. Poolläikiv, läikiv?" küsis mees mulle pingsalt otsa vaadates.

"Kumb odavam on?" küsisin oma üllatuseks häbi tundes. Sellise sildi pealt ei tohiks kokku hoida! Paljukest need lakid siis ikka maksavad! Olles seda mõelnud, võtsin koheselt vastu otsuse igal juhul kallim lakk osta.

"Nad massavad ühepaljo."

"Siis läikiv," vastasin teatava kergendustundega.

"Seitsekend kats krooni," ütles müüja mulle ühe käega plekkpotsikut ulatades ja teisega kassaaparaati hinda sisse toksides.

Lakk käes, alustasin teekonda Rõuge poole. Võrust on sinna oma kuusteist kilomeetrit, aga matkata on mõnus. Pool rännakust kulgeb mööda suurt maanteed, kus päris palju autosid voorib. Hiljem pöörab üks kõrvaltee vasakule ja piki selle kurve Rõuge poole loogeldes võib ka juba veidi loodust nautida. Palavus oli muidugi tappev.

Higist läbimärjana Rõuge esimesi maju silmates olin küll rampväsinud, aga õnnelik. Käies olin siiski ka aeg-ajalt pöidla püsti pannud, kuid rännuteed mul lühendada ei õnnestunud. Igat mööduvat autot saatis ka mõni krõbe ütlemine, aga peegelsiledat Kaussjärve nähes lahtus mu viha peagi. Paarikümne minuti pärast olin juba oma suvila juures. Ma polnud seal enam aastaid käinud. Maja piiras igast küljest pikk rohi. Ülekäte läinud monstrum-muru õõtsus kerges tuulepuhangus. Tallasin tuttava kase juurde rajakese sisse ja võtsin oksa küljest roostelapilise võtme. Puuke kartes kalpsasin kiiresti maja juurde tagasi ja avasin mõningaste raskustega ukse.

Kolme aastaga polnud midagi muutunud. Maal olles näib, et aeg liigub edasi teosammul. Köögikella laisad, aga korrapärased klõpsatused, päevavalguslambi surin, varjud, mis aeglaselt seintel roomavad, kui mõni auto juhtub öösel majast mööda sõitma. Ometigi on see aeg läinud nii kiiresti. Kapis vedeles siiamaani avamata pakk makarone ja raamaturiiuli äärel oli kirjaklamber, mis on seal oma elutult muheleval moel juba vähemalt kümme aastat lebanud. Oskaks see külm traadijupp vaid oma õnne hinnata. Lihtsalt võta kätte ja leba. Nälga pole vaja karta, sest kirjaklambrid ei söö, katus kaitseb vihma eest, seega roostetama ei lähe. Ainult lama ja looda, et kuskilt ei ilmuks välja mingit üleannetut poisiklutti, kes sinu sirgeks painutamisest haiglast rõõmu tunneks. Aga ka sellest poleks midagi, sest kirjaklambrid ei tunne valu. Makaronipakki avades ja selle sisu ettevaatlikult nuusutades mõtlesin, et tegelikult ihkavad vist vähemalt pooled alapalgalised kontoritöölised olla just needsamad kirjaklambrid, mille vahele nad, kulm kortsus, paberipatakat pressivad. Kadestamiseks siiski tavaliselt elutut objekti ei valita. Pigem vaadatakse igatsevalt näieks valguselapis lebava, mõnust nurruva kassi poole ning õhatakse paljutähenduslikult: "On see alles elu! Ei ainsatki muret. Söök nina ees ja katus pea kohal. No mis nii viga elada..." Ja ega olegi. Lihtsalt paljud ei saa aru, et ka nemad võivad ennast päikesejänku alla kerra tõmmata ja kassikonserve järada. Oleksid nad siis õnnelikumad?

Vett. Makaronide jaoks on vett vaja. Läbi lopsaka heina kaevu poole tammudes jõudsin järeldusele, et inimesed ei tea, mis neid õnnelikuks teeb. Ja just seepärast on nad õnnetud. Iseenesest polnud see just teab mis suur avastus, aga võlu peitub selles, et sellise – või sellele vastanduva – järelduseni on võimalik jõuda tuhandete, kui mitte miljonite erinevate mõttekäikude kaudu. See inimene on ikka üks tore loom küll, mõtlesin kaevust ämbrit välja vinnates. Ilm oli hingematvalt ilus. Õrn tuul, lehtede mahe sahin, lindude meloodiline siristamine, millest õhkus Loojat ennast, ja helesinine taevas, mida pärlikeena ehtis rida lumivalged rünkpilvi. Suurepärane päev mõne turistide peibutamiseks mõeldud reklaamklipi filmimiseks või hoopis idüllilise pikniku pidamiseks, millelt ei puuduks puna-valgeruuduline lina, punutud korv ja termosega kaasa võetud tee. Ilusad hetked tuletavad kahjuks või õnneks tihtipeale meelde möödunud ilusaid aegu. Sellistel õrnushetkedel tunnen ma alati oma naisest puudust. Annikaga käisime tihti looduses. Tema eestvõtmisel, muidugi. Ta tõttas kiirel sammul ees ja ei jõudnud ära imestada, mida kõike vaadata saab, tuli siis jälle minu juurde ja tiris mind kättpidi edasi, et ma liiga maha ei jääks. Mina aga porisesin liigse kuumuse pärast ja olin pea-aegu vihast nõrkemas, kui mõni sitikas mulle jälle suminal vastu nägu juhtus lendama. "No on situkid!" käratasin mõnikord südametäiega. Seepeale pööras Annika tavaliselt kulmu kortsutades ümber, tegi oma looduse ilu ülistavasse monoloogi pausi ja siis jätkus käik vanamoodi. Saaks ma ainult selle aja tagasi. Mida kõike ma küll selle eest ei annaks... Ma ei vannuks ega kärataks. Mul ei tõmbuks isegi kulm kipra, nagu Annikal, kui ta mind vaikselt, nördimus hinges, silmitses. Mul tekkis äkiline isu mesilast paitada. Kurbuse ja igatsuse asemel tahtsin hinge seda vana head tänutunnet. Kui mitte seda, siis vähemalt midagi muud. Midagi, mis poleks kurbus või igatsus. Või kahetsus.

Kui mobiiltelefon laual lärmama hakkas, oli päike juba tõusnud. Uneuimaselt pomisedes ja vaevaga silmalauge lahti rebides kobasin oma elektroonilise käskija järgi. Kõht oli tühi. Seekord oli elektrooniline käskija võtnud mu küllaltki ärritunud ülemuse kuju.

Raadiolained vahendasid mulle igati õigustatud päringu: "Jaan, kus kuradi päralt sa oled!?"

Jube mõelda, et paljudel teistelgi teenindussektoris töötavatel, hajameelsusele kalduvatel Jaanidel algab tööpäev täpselt samade sõnadega. Samas on jällegi tore mõelda, et keegi tunneb huvi selle vastu, kus sa parasjagu viibid.

"Halloo? Oled seal või?"

"Jajah. Oeh... mis kell on?"

Sellist küsimust pole mõtet tööandjale esitada, aga kell kaheksa hommikul kipuvad sellised lihtsalt tõsiasjad ununema.

"Kell!? Kuradi palju, kas tead! Ütleme nii, et keskpäevane koosolek, kuhu sa kindlalt tulla lubasid, sai just läbi, ja usu või ära usu, aga sind ma siin ei näinud."

Ei olnudki varahommik...

"Vabandust. Üks asi tuli ette. Pragu on lood sellised, et ma olen üldse maal praegu ja..." püüdsin ennast välja vabandada, kergitasin kardinat ja uurisin aknast umbusklikult keskpäevavalgust.

"Maal? Kes sulle vaba päeva andis?"

"No mul oli vaja korraks tulla. Ma olen juba täna linnas tagasi, rahune maha nüüd."

"Nii ei saa ju äri ajada, ma ütlen! Tee, mis tahad, aga su tegudel on tagajärjed. Bürootarbed ei müü ennast ise, võta see teadmiseks. Eks sa siis ise hiljem küsi teiste käest, millest meil juttu oli. Mina ei viitsi sulle kah telefoni teel kõike edasi rääkima hakata."

"Jajah..."

"Oleme siis rääkinud. Ma loodan, et midagi sellist enam ei kordu, eksole. Sa ei ole ju paha töötaja. Pea ikka ilusti vastu ja head asjad hakkavad tulema. Vaeva tuleb näha. Pingutada on vaja!"

"Mhmh. Okei, ma saan aru. Vabandust. Katsun oma käitumist tulevikus firmapoliitikaga suuremal määral kooskõlastada."

"Jaan, ära tee nalja, eksole. Minuga pole vaja nii rääkida. Ole siis lihtsalt homme kohal, teeme nii."

Ja nii see telefonikõne lõppeski. Ainult üks ahastav "Fakk!" libises veel üle mu huulte. Seda polnud nüüd küll vaja. Ajasin ennast voodi äärele istukile. Puupõrand oli jalataldade all vastikult külm. Hüppasin ennastohverdavalt kamina ette naelutatud plekkplaadile ja pärast mõnda aega sellel seismist tundus puupõrand mõnusalt leigena. Tatsutasin võidurõõmsalt muiates kohvimasinani ja klõpsasin süsimusta mürgi lurinal tilkuma. Seejärel läksin tagasi voodi juurde, panin ennast korralikult riidesse ja koukisin seljakotist välja mesilase sarga. Eemaldasin ettevaatlikult kaane ja silitasin mesilast õige hellalt.

"Täna näen ma sind viimast korda. Pea vastu, varsti saad rahu."

Nende sõnade saatel panin karbikese tagasi seljakotti ja läksin kohvi jooma. Iga sõõm musta, suhkruta kohvi tegi tervele suule mitu ringi peale ning leidis lõpuks oma tee neelust alla. Mulle küll ei maitse selline kohv, aga see annab mu hammastele armsa kollaka varjundi ning, mis kõige tähtsam, hoiab pika päeva jooskul silmad lahti. Mõte liigub samuti kuidagi kiiremini. Peale selle on ka alati meeldiv nautida nende inimeste salajast austust, kes kohvi vaid suhkru, koore või lausa mõlemaga juua suudavad. Või kui näiteks ettekandja mõnes baaris küsib: "Suhkrut, koort?", siis on alati nii tore vastata: "Ei, aitäh, ma joon kohvi paljalt." Halbade harjumuste arvelt avaneb tihti võimalus näidata, kuivõrd humoorikas ja kõva mees sa oled. Ka kohvi joomine pole mingi erand. Ja suitsetajatel on kah vist mingid oma tembud, aga nendega ma pole kursis, sest ma ei suitseta.

Kohvitass muhedate mõtete seltsis tühjendatud, asusin oma reisi peaeesmärgiks ettevalmistusi tegema. Kapist võtsin haamri, paar naela ja väikese aiakühvlikese, väljast aga haarasin eelmisel päeval lakitud vineertahvli. Laulujoru ümisedes pistsin nad kõik oma seljakotti ja teekond võiski alata.

Mööda käänulist kruusateed kõmpides hoidsin silmad pärani lahti. Mõlemal pool teed kasvas paks kuusemets, millest kostus linnulaulu, suminat, puude mühinat ja muudki salapärast, mis juba muinasjuturaamatutestki tuttav. Ma otsisin märke. Ükskõik mida, mille silmamisel saaksin kohe aru, et just sellest kohast peab saama mu sõbra viimne puhkepaik. Pilk libises üle kivikeste, mis kruusateel lebades vahetevahel omapäraseid mustreid moodustasid; üle murdunud okste, mis metsaaluse pehme sambla sees lamasid; üle teeäärsete rohututikeste, mis tuule käes õõtsudes samuti midagi öelda püüdsid. Loodus rääkis minuga, aga mina ei saanud aru. Sammusin järjekindlalt edasi, lootes, et märgid muutuvad selgemaks. Ma olin juba päris pikalt kõndinud ja pähe hakkasid hiilima mõtted, et mida kaugemale ma lähen, seda rohkem tuleb mul ka tulevaste külastuste ajal kõndida. Edasi ja tagasi. Huvitav tähelepanek: mida enam selliseid mõtted pähe tikkus, seda selgemaks ka märgid muutusid. Ja nii polnudki mingi ime, et juba varsti astusin teelt kõrvale ja tammusin mööda vetruvat samblavaipa sügavale metsa sisse.

Mu vaist polnud mind petnud. Kaugemalt paistis suur samblalapiline kivi, millel võbelesid päikeselaigud. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli väga eriskummalise kiviga. See oli umbes meetri kõrgune ning paari meetri laiune. Selle keskel oli aga kuivanud kuuseokastega täitunud sügav lohk, arvatavasti juba tuhandeid aastaid tagasi uuristatud või mingil muul seletamatul moel tekkinud. Suurt lohku piirasid neli väiksemat, mille põhjas olid samuti okkad. Ohvrikivi. Paremat viimset puhkepaika annab otsida. Avasin rahulolevalt seljakoti ja võtsin kühvli välja. Kaevasin lähima puu juurde augu ja võtsin veidi kõhklevalt ehtekarbi kätte. Avasin aukartlikult kaane ja silitasin veel viimast korda mesilase sametpehmeid, kuid siiski turris karvakesi.

"Siia sa nüüd siis jääd," laususin suisa pühaliku häälega. "Varsti tulen sind jälle vaatama kah. Siis räägid, mis kõik vahepeal juhtunud on ja..."

Asetasin karbikese ettevaatlikult värskelt kaevatud mullasängi.

"Sina jääd nüüd selle paiga hoolitseda," laususin pärast pisukest mõttepausi.

Seejärel ajasin sargale mulla peale ning katsin musta lapikese jälle samblaga. Nüüd oli veel tarvis tahvel puu külge naelutada. Kokkuvõtteks oleks vast paslik öelda, et matusetalitus kulges küllaltki pateetiliselt. Ei puudunud mu liigutustest teatud kaalutletud rituaalsus, ei puudunud ka paljutähenduslikud laused, millele lisasid kaalu mõttepausid. Aga mina jäin rahule.

Siin jäi peatükk pooleli, aga lugu ise oli alles stardijoonel. Katsudes kõike paari lausega kokku võtta: mees kohtab sama peatüki lõpus metsas üht naisterahvast, kellega ta tutvust teeb. Sündmused arenevad nii, et mõne aja pärast elavad nad juba koos Tallinnas. Jaan jätkab maal käimist, mesilase hauast saab talle omaette pelgupaik, kus rahus olla. Tööasjad jäävad unarusse ja Jaani boss paneb seda tähele. Läheb Jaanile külla, et sotid selgeks rääkida. Seal tutvustab mees talle oma uut elukaaslast, metsas kohatud tüdrukut, keda ohhoo-ohho boss ei näegi. Siin hakkab üha enam selgeks saama, et Jaani mutrid logisevad. Üsna varsti selgub ka, et Jaani naine polegi surnud, nagu mõned kohad "saatuslikust autoõnnetusest" ja sellest, et "teda polnud enam siin" vihjasid. Tuleb välja, et autoõnnetus oli küll toimunud, aga selle tagajärjel ei saanud keegi surma. Siiski, Jaan oli roolis ja sai päris tõsiselt kannatada – moondus kolju ja ühes sellega ka mõtted ning seetõttu jättis ka tema naine, Annika, ta maha. Samuti saavad uue tähenduse read (Jaani nägu oli moondunud):

Ma ei tea, miks ma seda tähele olen pannud, aga viimasel ajal pole mul ustest sisse pääsemisega mingeid probleeme olnud.

Marssisin otsustavalt saba keskele ja üks noorem naisterahvas loovutas mulle häbelikult naeratades enda ees koha.

Elu läheb vaikselt edasi, kuni ühel päeval näeb Jaan Ekspressis flash'i alapealkirjaga "Tundmatu mesilase haud". Keegi on tema altarile peale sattunud ja selle ka jäädvustanud. Mesilase paitamisest saab selline omamoodi väljend. Üsna varsti tabab Jaani ka psühhoosiepisood, milles ta kuuleb toas suminat ning näeb, kuidas tapeedi alt hakkab mett välja valguma. Ühesõnaga – asjad kisuvad nukraks ja varsti ärkab Jaan juba hullumajas, teadmata, kas eelnenu oli olnud vaid tema unenägu või päris elu või kellegi teise elu... Niisiis – segadus. Kui keegi on tõepoolest siiamaani viitsinud lugeda, siis aplaus ja suured tänud. Lisan ka viimase peatüki, milles ilmneb terve kirja pandud loo katse hägustada või kaotada piiri reaalsuse ja kujutluse, ärkveloleku ja unenägude vahel.

Tuhatoosis lebav sigarett oli filtrini põlenud. Väljas oli juba pime. Hämarasse tuppa jõudis vaid tänavalampide oranžikas kuma. Ajasin end raskelt ohates istukile ja kõndisin aknani. Mingist suvest ei saanud juttugi olla. Pidi olema sügis. Tuba oli küll mõnusalt soe, aga roostes trellide tagant paistvad kastanipuude oksad, mis tuule käes ägedalt õõtsusid, andsid aimu väljas valitsevast marust.

Oli see tõesti vaid unenägu? Kell oli üksteist. Ma olin maganud vaevalt paar tundi. Selle aja sisse oli mahtunud nii palju! Kõik oli täiesti sassis. Kõik mu unenäod, mu enda elu, teiste inimeste elud... teiste inimeste unenäod? Kõik oli nagu puder ja kapsad. See neetud tuba! Vastik lamp, mida ei saa põlema panna, sest ta hakkab niivõrd vastikult surisema. Vastik peegel, millesse ma pole enam ammu julgenud vaadata. Vastik nagisev voodi! Kogu tuba vajus järsku mu peale. Hingata oli raske, kurgus hakkas pitsitama, kõhtu pidi hakkas ennast üles kerima järjekordne paanikahoog. Süda hakkas järjest kiiremini ja kiiremini kloppima, infarktihirm lisas vaid rohkem kiirust. Ilma lingita ukse kõrval oli õnneks üks valge nupp, mida vajutades sai abi kutsuda. Komberdasin ähkides ukseni ja klõpsisin nuppu nii kaua, kuni põrandale kössi vajusin. Abi oli tulekul.

"Kas sa tead väljendit 'mesilast paitama'?" oli mu esimene kärsitu küsimus valvearstile, kes oli tulnud mind maha rahustama. Ta kükitas põrandal mu kõrval ja hoidis kätt ümber mu õla. Ja tõesti oli juba parem tunne. Hirmuärataval kombel oli sellest valgesse riietatud mehest saanud korraks mu suurim sõber. Oli palat, mina, ta toekas sõbralik käsi ja tema ise.

"Kuule, võta nüüd veidi rahulikumalt, eks," lausus valvearst emalikul toonil ja katsus murelikult mu pulssi.

"See on tähtis..." libisesid jõuetud sõnad üle mu huulte ja hääbusid pea-aegu kohe pärast lausumist.

"Nii... ma arvan, et me peame sinu klomipramiini doseerimist korrigeerima. Praegu jääb vist väheks. Teraapia teraapiaks, aga praegu on sul tablettide tuge vaja. Vähemalt kui sa veel kunagi vähegi normaalset elu tahad elama hakata."

Valvearst tõusis ja valmistus juba minema.

"Oota, see on tähtis! Kas sa oled kunagi kuulnud, kuidas keegi ütleb 'mesilast paitama'. No selles kontekstis, et 'mesilase paitamine' oleks justkui mingisugune rahustav tegevus. Näiteks, et "Annika peaks küll mesilast paitama, sest tal on praegu närvid täiesti läbi." Või et "Robert, paita õige mesilast!" Palun ütle, kas sa tead sellist väljendit. See on väga tähtis!"

Valvearst kõndis palatist välja, pööras siis ümber ning venitas pilklikult muiates: "No muidugi tean, kes siis ei teaks..."

Lingita uks tõmmati tuttava klõpsatusega kinni. See oli kõige hullem vastus, mille peale üldse tulla sai. Ma ei teadnud, kas see mõnitav toon tulenes sellest, et kogu see mesilase paitamise jutt oli sellise pimeda sügisõhtu jaoks lihtsalt liiga hullumeelne või äkki hoopis sellest, et see väljend on rahva seas juba nii juurdunud, et keegi ei osanudki enam selle päritolu kohta mingeid küsimusi esitada. Ega nendele vastata.

Niiviisi ei saanudki ma teada, kas ma olin läbi oma unenäo kuidagi päris, reaalset maailma mõjutanud. Oli see siis tõesti nii mõeldamatu? Esiteks – kui palju oli selles unenäos väljamõeldist, minu enda väärastunud vaimusünnitisi, kui palju oli tõtt? On seal üldse vahet? Kõik on niikuinii segamini. Ja pealegi – terve minu maailm on ju tegelikult ainult minu enda sees. Kas on see siis tõesti nii uskumatu, et üks inimene on võimeline läbi oma unenägude omaenda maailma muutma? Või on need unenäod pelgalt viirastused tegudest, mis on siiski korda saadetud siin ilmas, mitte unenägude salapärases maailmas? Kui nii, siis mida kõike olen ma korda saatnud? Mälu ulatus vaid lapsepõlve kompama, siis tulid killud sellele järgnenud elust, teiste eludest, unenägudest. Kuidas ma olin üldse siia palatisse sattunud? Olen ma äkki terve elu siin veetnud ja kõik muu ise juurde mõelnud? Liiga palju küsimusi ühe vaevatud pea kohta. Tõde oli seal kuskil... Kättesaamatu nagu valge vaal. Või sõnajalaõis.