Hoahh! Võtan vähe aega, et istuda (teise tooli peale) ja kirjutada, mis tehtud, mis teoksil.

Pooltuhat lehekülge, poolsada pilti ja üks inimene. Kes võinuks arvata, et läheb raskeks? Selgus, et küljenduse praeguses faasis kulub mul ühe lehekülje valmimiseks üle tunni. Tundub ju täitsa mõistlik. Mis see aga 500-leheküljelise mahu juures tähendab? Loomulikult 500 / 24 = üle 20 ööpäeva pidevat tööd, pissipausid välja arvatud. VÕI vähemalt kahe kuu jagu 8-tunniseid tööpäevi. (Sama lugu trükijärgse järelviimistlusega. Isegi, kui iga raamatu peale kulub ainult 15 minutit, teeb see plaanitud tiraaži juures kokku üle nädala 12-tunniseid tööpäevi.) Aga kes ei tahaks vahepeal niisama vedeleda või blogis vigiseda, et oh-kui-raske, või kaheks nädalaks haigeks jääda (nagu mul just juhtus)? Selles mõttes imestan, et olen praeguseks jõudnud viiendikugi ära teha. Pisikese luuleraamatuga oleks teine asi, aga just maht teeb sellest ettevõtmisest hiiglasliku jäälõhkuja tüürimise: täna keerad rooliratast, ülehomme hakkab laev vaikselt pöörama ja nädala pärast vaatad selja taha jäänud lahtise raja pealt, kuhupoole peaks ratast edasi keerama... Selline tunne.

Teisalt on sellise ajalise haaravusega asja tegemine nagu mingit sorti jooga. Paljud teevad ju päeva jooksul tükitööd, mis saab "valmis". Isegi kirurg näeb oma töö vilju reeglina juba samal päeval. Aga on valitsusi, mis lahkuvad enne ametist, kui MÕNI mees oma dokfilmi valmis saab. Anda ennast ära sellele ühele asjale, mida ainult sina mõistad teha, aastateks... Millelegi, mille kontseptuaalne terviklikkus ei luba kellelgi teisel sama müüri ladumist jätkata. Ühele sümfooniale, ühele maalile, ühele filmile, ühele raamatule... Teada seda käes hoides, et oled ainuüksi selle küljendamiseks oma niigi lühikesest elust ära andnud terve KUU jagu töötunde, ilma ühegi pausita. Sa oled terve kuu oma elust teinud ainult üht asja. (Tõsi, vannitoas pidavat keskmine inimene veetma poolteist aastat...) Õdus ja õudne ühtaegu! See on ohvritulle heidetud and. Jääb sellest alles muud peale sinise suitsu, mis tuulde kaob? Ei. Aga seniks on mänguilu, participation mystique.

Jah, ma saagisin laua sisse augu. Altvalgustuse tarbeks. Klaasina kasutasin loomulikult pildiraami. Ajakulu ühe lehekülje valmimiseks vähenes 50%. 500 lehekülje puhul, niisiis, oli saepuruvalamine täiesti möödapääsmatu samm. Loogikaülesanne: kuidas saagida laua sisse täisnurkne auk, kui teie kasutada on kõige lihtsam käsisaag, millega ei saa pöörata?

Filigraanne viimistlus.


Aga töötab.
Ja tšekkige piksleid.
Nagu Kenderi kirjutatud.
(SELGITUS.)

Et tööd väheks ei jääks, nikerdan tegelikult hetkel Mõttelõkkele täiesti uut kodulehekülge. (Kommentaar 5. augustist 2016: jah – sedasama, mida praegu vaatate; ja alles praegu olen jõudnud sinnamani, et ta päeva-paari pärast võrku lendu lasta.) Maimuke paistab juba praegu täitsa ilus, aga paganamus, kuidas veebiehitus vahepeal muutunud on! Põlegi enam aasta 1995! CSS, jQuery... Pea hakkab ringi käima.