Hääd jõulu, sõbrad! Ikka kiired ajad. Isegi tänupaki loos tuleb igati soliidse näärihilinemisega. (Ärge uskuge alumise postituse kuupäeva. Selle sätin alati õigeks, et ajalugu ümber kirjutada.) Nagu Mõttelõkkes viimasel ajal halvaks kombeks. Lõkkevalvur on tukkidega mässates suitsust vähe uimaseks jäänud.

Kolm kuud möödas nagu nalja, jutt ikka sama: "Ei, raamat tahab siin süte vahel veel veidi küpseda. Veel ei sünni süüa." Just hakkas kolmas toimetamisring ning ühtlasi küljendamine. Jooksvalt vajavad tegemist veel mõned pildid, mida polekski saanud varem teha. Aga VALMIS on üle pooletuhande lehekülje filosoofilist ulmet (või ulmelist filosoofiat, kui soovite) ja üle poolesaja illustratsiooni. Ühtlasi – taram-parabara-paa! – kaaned, mille vahele see kõik mahtuma peab. Neist tagumisega, muuseas, sain alles eile ühele poole :) Üksipäini on väga-väga raske (aga teisalt tohutult põnev) midagi nii pretensioonikat kokku panna sellisel moel, et pärast poleks piinlik. Sealt need viivitused tulevad.

Olen eelmise raamatu puhul tehtud vigadest õppinud ja kolistan mööda koopiakeskusi, et muudkui proovida, proovida, proovida... Just tegin selleks kena 13,5-kilomeetrise jalutuskäigu:

Tuleb tõdeda, et olen hammustanud kuradi suure tüki. (Kasvõi puhtvormiliselt: selle raamatu tegemiseks on vaja isegi akutrelli! Sisust ma ei räägigi.) Nii et hoolsalt mõelda ja mäluda või - lämbuda? Sellised variandid. Lõbus lugu lapsepõlvest (võib-olla haakub see kuidagi Mõttelõkke kõige esimese haluga – tuhnige tuhas, otsige üles):

Lasteaias jõudsid kõik enne mind söömisega lõpule. Alati. Väike mina otsustas selles osas oma napi aruga midagi ette võtta. Kui hommikusöögiks serveeriti mune ja viljakohvi, siis rapsasin laualt ühe muna ja toppisin selle endale lihtsalt tervenisti suhu. Rohi oli toona rohelisem, aga nentigem tõika: ka munad olid palju suuremad. Avastasin, et üks selline lihtsalt pöörleb mul suus ringi. Katki hammustada ei saa, välja sülitada samuti mitte. Sensei Klaabu õpetas põrguliku aja jooksul paljutki: mida tähendab lämbumine; mida tähendab see, kui tahad kogu väest appi karjuda, aga ei saa... Pärast pikka mediteerimist hakkas hammas siiski õpetaja sümmeetrilisusele peale. Sain ta, kuradi, kuidagi külje pealt kaki hammustatud ja sealt järasin juba edasi. Kui söömisega ühele poole jõudsin, olin viimane.

Järgmisel aastal, kui raamat väljas, tahaks teid, armsad mõttelõkkelised, kostitada kõikide vahepeal laulmata jäänud lauludega. Viimaste Mõttelõkkesse jõudnud lugudega olen siiamaani rahul, nii et kuulaks ka ise huviga, millega ma hakkama saan, kui jälle aega mikrofoni piinata.

NB! Praegu on Mõttelõkke püsitoetajaks hakkamiseks maru magus võimalus, kes kahevahel. Nagu lubatud, saavad toetajad järgmise raamatu postiga koju kätte. Aga praegu on asjad juba sealmaal, et ilmselt saaksite mõne euro eest pagana ilusa ja priske raamatu, mis poleks poest ostes teps mitte odav + võimaluse osaleda tänupakkide loosimisel. Wink-wink. Ma muidugi loodan, et sina, kes sa seda loed, pole saama peal väljas ja tahaksid EELKÕIGE toetada uimasevõitu lõkkevalvurit, kes, muna suus, tossavaid tukke surgib. Surkimisel appi tulla saab igatahes siitkaudu.

Aitüma teile kõigile ja südamesooja jõuluaega!