Tsiteerides Mihkel Kärmast: "Tervist, sõbrad!" Hakkasin ajaviiteks ülalolevat kollaaži nikerdama ja avastasin, et tegelikult on Halg koos; et üks uus lauluke kõlab hiljuti kirjutatud tekstijupiga hästi kokku. Esimene neist on taaskord ingliskeelne. Ja võib-olla ütleks Jaak Johanson minugi kohta "musträstas, kes püüab mobiiltelefonide hääli järele teha". Ilmselt olen ma sellise musträsta sugemetega. Liiati siis, kui juba salvestatu viimistlemisel laiskus laialt haigutab. Aga laulusõnad jooksevad just selles keeles sisse. Vähemalt proosa ja luulega on õnneks teised lood. Veel. Pealegi, eesti keeles on juba ilusti lauldud küll, näiteks need neiud.

Igatahes, laulu pealkiri on taas link mp3-ni. Tirige terviseks, kui selline kuulamine vähegi passib. Kusjuures teatud nüansside tõttu helitöötluses on seda lugu vast kõige mõnusam kõrvaklappidega kuulata.

"Sihtida!"

Sõdurid, üks silm sihtimiseks pärani, vintpüsside torud keskpäeva päikeses läikimas. Kuigi ma enam midagi ei näinud, kujutasin neid just sellistena ette. Padrunid, pooled neist tühjad laengud, et süüd hajutada, ootasid hoolikalt õlitatud mehhanismi vallandumist.

Mina, süüdi- ja surmamõistetu, olin posti külge seotud ning tunnistasin elu veidra tantsu takte erilise intensiivsusega. See tants oli mu siia toonud, ja inimesed, kes ei teadnud, et ka nemad tantsivad, tahtsid mulle selgeks teha, et minagi seda ei tee. Muidugi polnud ma nende peale pahane, sest see oli tants – midagi, millest rõõmu tunda.

Ja milline muusika, iga noot omal kohal... Paari lehekülje eest oli üks neist kandnud valget lokkidega parukat ning maruvihaselt puuhaamrikesega tagunud. Ta ei teadnud oma kohta terves igikestvas valsis, milleks oli otsustada minu kui teise noodi üle. Otsus oli, et ma olen ebakõlas, helilooja viga, mis vajab kohest kustutamist. Aga kes oleks minuta tema, Otsustaja, või need kümmekond noort nooti, kes praegu minu ees pidid seisma, valged kindad käes, planeedi – ja ehk kogunisti terve galaktika – keerulisimad sültjad keerdkonstruktsioonid ootamas komplekssusele kohatult lihtsat käsklust: röögatust, mille peale pidi siid vastu päästikurauda liibuma. Jaa, iga noot vajas eelnenud ja järgnenud käike, et ise omal kohal olla.

Ma naeratasin ikka, nii et keegi ei näinud, kott peas.

Pea kohalt kostis kaljukotka läbilõikav kriise.

Võib-olla nad siiski nägid? Ehk oli mulle just muige pärast kott pähe seotud. Võib-olla näris neid teadmine, et kuigi ma polnud kohturuumis sõnagi öelnud, vaid lihtsalt naeratanud, seisnuksin posti külge seotuna ka siis, kui oleksin end hääle kähisemiseni kaitsnud. Võib-olla nad kartsid peeglisse vaadata, iseennast näha, ning katsid seetõttu pinna, mille vaikus oli õige siledaks lihvinud, läbipaistmatu riidega. Vähemalt nüüdki. Kuigi ilmselt oleks nii mõnigi tahtnud selle koti mulle juba istungite ajal pähe tirida ja kinni siduda.

"Tuld!"

Kui palju mahtus sekundi sisse.

Mulle meenus lugu targa juurde läinud mehest, kes küsis: "Kes ma olen?" Tark viis aga jutu hoopis mujale ning rääkis enda juurde tulnud mehele hoopiski ühe nalja. Kui viimane naerma hakkas, hüüatas tark:

"Näed, see sa oledki!"

Isikuta teadvustamine – elurõõm.

Tratrah!

Ilmselt ei tundnud seda käskluse andja ega laskekomando taltsad sõdurid, aga püsside kogukärgatuses ei rebenenud ainult mu liha ja luu, vaid ka aeg ja ruum.

Tõesti, kui palju mahtus sekundi sisse...

Ma vajusin põlvili.

Minu kolbas peituv sültjas keerdkonstruktsioon oli naeratuse grimassiks sundinud, aga ma lasin sel juhtuda, see oli loomulik. Sült elas oma elu, mina enda oma. Ma ei tundnud valu, sült oli seda alati tundnud. Suhu valgus midagi soolast ning paokil huulte vahelt imbus seda naftast nektarit musta riide sisse. Elasin veel minuteid, tunde...

Võib-olla päevi.

Kuni tundsin, et õhuvoolud mind kannavad, uue pesa poole, valsi uusi kordumatuid käike kuulama, avastama ja kehastama.

Tõin kuuldavale valju kriiske.

Ma naersin.

Ja viimaks küsimus suurele ringile:


millest räägib Tõnis Lukas?

Vastus on siin.