Ei tulnud öösel und. Pähe imbusid igasugused mõtted ja pildikesed. Miski sundis märkmiku kätte ja hakkasin muinasjuttu vestma, narrist ja kuningast:

Elas kord üks kuri kuningas, kes alatasa tahtis, et teda lõbustataks. Kuigi õukonnas oli palju inimesi, ei julgenud keegi neist oma käskija ette astuda. Just seetõttu, et kroonitud pea kandja krimpsus ja tige oli ning õigupoolest üsna harva naeris. Nii sattus mõni järgmine narr või muidu tuntud naljanina tema ette sunniviisiliselt, mitme valvuri vahel.

Kuningas armastas oma võimu ning hoidis sellest oma luiste näppude kõigi kümne küünega kinni. Tema troon toetus vastu seina, et pistodadega spioonid selja tagant ligi ei pääseks, ning kullatud asemelt vaatas ta suurima mõnuga mõne järgmise vaese hinge kogelevat olemist. Selline üleolek – nagu ka nigelalt esinenute nuhtlemine – pakkus veelgi suuremat naudingut kui mõni õnnestunud nali või silmamoondustrikk. Üht vana õukonnanarri oli ta oma kullast skeptriga, mille otsas erkpunane rubiin ilutses, koguni nii kõvasti löönud, et viimane mõne nädala jooksul lausa kuulmise kaotas.

Ühel päeval oli kurjal kroonikandjal taas igav. Nõunik, kelle ta enese juurde laskis tuua, pani arglikult ette, et võiks korraldada tervet pisikest riiki hõlmava võistluse, selgitamaks välja kunstniku, kes suudab kuninga kiituseks luua ilusaima teose. Vingus valitseja krimpsutas küll nägu, mispeale nõunik õige kössi tõmbus, kuid sisimas meeldis talle mõte väga. Juba sel päeval utsitasid valvurid teravaks ihutud mõõkadega neid, kes terve virna kuulutusi kirjutama pidid, ja järgmisel juba neid, kel esimeste kätetöö igasse ilmakaarde laiali viia tuli.

Suurest võistlusest võttis osa palju kunstnikke. Kes kirjutas ülistava poeemi, kes maalis krimpsus kuninga näost kõik kortsud, kes voolis ta uhke ratsu otsa oma maa ja rahva eest seisma. Vähe oli neid, kes salamahti poleks lootnud, et just nende töö tunnistatakse väärima auhinda, milleks oli mitu suurt kotitäit kuldmünte. Tütart ja poolt kuningriigist ei saanud kardetud valitseja pakkuda, sest lapsi tal polnud ja riigi parimaks juhiks pidas ta loomulikult iseennast.

Tarkade kogu valis parimaks kunstiteoseks pika sümfoonia, mille oli kirjutanud tuntud ja armastatud helilooja. Kuigi auväärne muusik oli ennegi lummavaid noodiridu paberile kandnud, jäi viimane sõna ikkagi kuningale. Nii otsustati korraldada pidulik kontsert, mille järel pidi selguma, kas heliloojat ootab autasu või hoopiski avalik nuhtlemine.

Pidulik saal voolas kiiresti rahvast täis. Kirev mass lookles sametiste istmete vahel ning ootusärev sumin kõlas kõrgel säravate lühtrite ja võlvlae all, millele laiadele kaartele oli maalitud mitmete sinivereliste punaverelised sõjaretked.

Inimesed tunglesid, et leida oma koht.

"Eest ära, tohman!" kurjustas keegi vana õukonnanarriga, kes oli jäänud vaatama, kuidas muusikud pille häälestavad. Kui ta lõpuks aru sai, mida temast taheti, ning tähtsa härra, tuntud diplomaadi mööda laskis, ühmas see oma naisele tigedalt: "Näed, kuidas mõned ei oska ennast lihtsalt teise kingadesse panna!"

Sumin vaibus ning orkester laskis lendu viimaseid proovinoote, veendumaks, kas mängitakse ikka ühes helistikus ning ollakse keeruliste harmooniate kõlama panemiseks valmis. Veel kääksatasid mõned üksikud viiulid ning siis saabus vaikus.

Dirigent kergitas kepi ning mängijad panid poognad, sõrmed ja suud valmis. Publik hoidis hinge kinni. Algama pidi sümfoonia, mis võis halvimal juhul selle loojale isegi saatuslikuks saada.

Vana kojanarr vaatas, kuidas trullakas mees täielikus vaikuses kepiga vehkis ning kuidas viiuldajad seda jälgides oma näppe seadsid, higipiisad laubal pärlendamas ja vahatolm hääletult värisevatelt keeltelt kerkimas.

Et narr oli tegelikult väga nutikas mees, kes kuninga julmuse tõttu palju vaikuses mõelda saanud, siis mõistis ta ühtäkki midagi, kui väledade näppudega muusikuid ja nende pingutusi kuulavaid inimesi jälgis.

Ta tõusis püsti ning hakkas otsejoones kuninga poole sammuma, kes aukohal istus. Kuigi ta seda ei kuulnud, oli muusika vaibunud ning saal haudvaikusse vajunud. See, mida tema kuulis, polnud oma tühjuses sugugi nii pingeline. Vastupidi, see oli ta vabastanud.

Jõudnud tigeda kuninga ette, haaras narr ta peast krooni ning ütles seda enese hallidele juustele asetades:

"Mina olengi."

Kuna vaikuses elamine oli ta kõne üsna ümaraks lihvinud, jäi sõnade taga peituv mõte kuulajaile mõttetuks. Seda rohkem krimpsu tõmbus ka kuninga nägu, sest ta arvas, et üks poolearuline on ennast omavoliliselt tõstnud kõrgusse, mille vääriliseks saab vaid sündida.

Niisiis oli kõrgelt sündinu maruvihane ning lõi narri nii, et too silmapilkselt pimedaks jäi. Nüüd nägi viimane päriselt seda, mida juba ammu kuulnud oli. Kõik sai veelgi selgemaks. Kuningal oli palju vange ja alamaid ning tal polnud aimugi, et üht sellist nuheldes oli ta ametis hoopiski kellegi ahelate vallapäästmisega.

Narri meelekohast nõrgus tumedat verd ning kõrge võlvlae all kaikus kõige siiram, selgem ja kõlavam naer, mis tuli otse kõhust, mitte kõrist, ja pani terve keha vappuma. Kuningas läks endast välja, kattis oma kõrvad ning hakkas koledal kombel räuskama. Midagi talumatut oli selles naerus. Ta käskis terve kohmetunud publiku ees narril pea otsast raiuda, ise salamisi lootes, et võigas naer seepeale juba pelgast hirmust lakkab. Nii oli ju tavaliselt kõigiga. Kuid kuninga ähvardus jäi hambutuks, narri maailmas lihtsalt ei saanud sel moel külvatud hirm kasvama minna.

Oli vaid pimedus, milles naeruks õhku ahmida.

Kuni ta järsku tundis, et õhku enam vaja pole.

Kuigi sellest oli vaevu aru saada, oli timuka kirves ilmselt langenud. Midagi muutus, pimedus sai teiseks.

Sellesse ilmusid täpid – alguses mõned eredamad ning siis terve hulk pisemaid. Üks täpp muutus üha suuremaks, justkui nihkunuks ta aina lähemale. Esiti sai punktikesest pärl, siis helesinine marmorkuulike, millel valgeid viirukesi näha võis, siis muutus helesinine tumesiniseks, valged viirud kobrutavateks ning värvide tantsu lisandus ka roheline. Valged udukobarad läksid lahku ning siis paistsid mäed ja orud, teed ja rajad, tuttavad tornid, katus, maalitud võlvlagi ja lühtrid, mustavad pead ning lõpuks üks õige kiilaks kulunud laik kellegi hallides juustes.

Kuningat läbistas hirmus judin, kui ta raiutud pead vaatas. Tegutsedes kiiruse ja otsustavusega, mida temalt ikka oodati, elades isegi päevast päeva karistuse hirmus, polnud timukal pähegi tulnud enne surmaotsuse täideviimist narri peast kroon võtta.

Kuningas vajus kägarasse ja suured pisarad veeresid mööda kortsus põske külmale kivipõrandale.

Veel kunagi varem polnud ta nägu nii krimpsus olnud.