14. mail ilmus Eesti Päevalehes selline nupukene: "Küpsuskirjandi asemel raamat". Algselt oli ta siiski pealkirjastatud küsimusena, "Alternatiiv küpsuskirjandile?", ning vastupidiselt autoritaarsele direktiivile pigem mõttemõlgutus, mis oleks ideaalis lükanud käima suurema arutelu kui ainult üks (kusjuures aitüma sellegi eest!) vastukajana laekunud kommentaar, milleks oli: "Appi! Tänan, aga ei. Pole vaja sunduslikult kirjanikke toota. Essee on abituriendi keele- ja ajuvõimekuse näitamiseks paras maht. Kes neid raamatuid lugema hakkab? :)"

Kuna pikk artikkel nuditi ruumipuuduse ja muude teemade aktuaalsuse tõttu paarilõiguliseks lugejakirjaks, siis on mõistetav, et see tekitas sellisel kujul pigem kummastust. Seega, olgu siinkohal avaldatud täispikk artikkel:

Kui keskkoolis oma esimese pikema kirjatükiga maadlesin, mõtlesin, et tegelikult oleks päris huvitav, kui kõik gümnasistid kirjandi(te) vorpimise asemel enda mõtted kolme aasta jooksul päris oma raamatukeseks koondaks, vabalt valitud vormis. Poleks pinget, selle ajaga tekib kindlasti hetki, et rahulikult maha istuda ja avaneda viisil, mis nelja-viie tunniga arvatavasti ei õnnestuks. Samuti annaks see võimaluse ka neile, kes rambivalgust ja vahetult hindavaid pilke ei talu ning kelle ähmis kirjutatud kirjandid nende tegelikku säravat sisemaailma pigem lämmatavad.

Mul on üks sõber, nimetagem teda Tarmoks, kes võrdlemisi käänulise elutee jooksul on muuhulgas näinud ka Eesti psühhiaatriamaastiku telgitaguseid. "€£iitkoo£i$t" praagiti Tarmo muidugi kähku välja. No ei suutnud ta oma mõtteid niiviisi formuleerida, et õpetajad neid oma joonlauaga mõõta oleks saanud ja vastava numbri paberile või suisa virtuaalsetele veergudele kanda. Kuid milliseid lugusid oli mu sõbral rääkida siis, kui hindavalt surisevad pilgud puudusid, millised kogemused! Kusjuures võrratu näitlejameisterlikkus suutis teinekord isegi ranget maski manavad pedagoogid naeru pugistama panna. Aga Tarmoga oli raske. Ja iga õpilase mitmekülgsele ja isiklikule arendamisele pretendeeriva kooli juhtkond ilmselt ohkas kergendunult, kui numbrid paberil lubasid vabaneda sellest tülikast mutrist, mille vindid ühegi pakutava pesaga ei ühildunud.

Praegu Tarmoga vesteldes saan ainult pead vangutada: milline potentsiaal oleks tal olnud – äärmiselt loova isiksusena, mille õide puhkemist haridussüsteemi nüristavad hammasrattad pigem pärssisid – kõik need mõtted kirja saada. Aga kirjand ei läinud sellegipoolest hästi. Nagu ilmselt paljud teised, ei talunud temagi hästi pinget. Pinget, mis tuleneb arvamusest, et terve senine elukogemus tuleb mõne tunniga vormida tindiplekiseks kontsentraadiks, abiks juba kodus pähe õpitud tsitaadid, mida ilmtingimata kasutama peab. Ilmselt see pole kirjandi eesmärk. Aga võib-olla ka on. Eriti kui ma mõtlen, mida ütles põhikooli lõpuklassi jõudnute soojaks tervituseks mu kunagine õppealajuhataja, kes septembris korraks klassi vuhises ja surmtõsiselt manitses: "Vaadake enda kõrvale. See ei ole teie sõber, see on teie konkurent!" Vuhh! Ja kadunud ta oligi. Tarmo, ma mõtlen.

Ehk on kurb reaalsus see, et enamus koole ongi lihtsalt konveierilindid, kus aastad kuluvad konsensusliku reaalsuse pähetuupimisele. Kui nii, siis töötab praegune haridussüsteem suurepäraselt. Ei panegi imestama, et nii mõnigi kunagine klassikaaslane juba põhikooli lõpus rahusteid krõbistas, põsed punnis. Irooniline, et inimesed, keda koolis nõnda "küpsetatakse", peavad hiljem küpsuskirjandit kirjutama.

Kui kirjandikirjutamise eesmärgiks on emakeele valdamise arendamine, siis pakutud alternatiiv – pikema aja jooksul oluliselt mahukama teksti kirjutamine, selles teatava ühtsuse hoidmine, erinevate väljendusviiside otsimine mitmesuguste karakterite või tervete metatasandite tarbeks – võimaldaks seda ehk isegi suuremal määral. Kirjand jääb ikka justkui pisteliseks kontrolliks; et kas ikka oskad veenvalt maailma pärast südant valutada ja teed seda grammatiliselt korrektselt. Teinekord oli kooli garderoobis kuulda itsitamist: "Ma ei saanud ise kah aru, mida ma kirjutasin. Ei tea, äkki läheb õnge." Keda niimoodi õigupoolest tüssatakse?

Kui juba kümnendas klassis päris oma raamatu kirjutamine ette võtta – mis muuhulgas kasvatab kindlasti püsivust, loovust ja austust nende raamatute vastu, mis juba koduriiulil lugejaid ootavad –, siis kolme aasta jooksul tekib õpetajal kindlasti võimalusi isegi paljude õpilastega klassis näpunäiteid ja soovitusi jagada. Eriti kui sellele pühendada ja ühendada mõned eesti keele ja kirjanduse tunnid; raamatukirjutamise problemaatika käsitlemine oleks ju suurepärane sild.

Loomulikult on kirjandi sisulisel ja vormilisel piiratusel mõte. See sai selgeks, kui katsusin välja mõelda mingisuguseid meetodeid, millega sellist "bakalaureusetööna" kirjutatud raamatukest – olgu ta romaan, näidend, esseekogumik vms – hinnata, kui ta keskkooli lõpuks viimaks valmis on. Ja kes need võimalikud meistriteosed kõik läbi peaks lugema? Või tuleks igaühel oma tööst kokkuvõte teha, et seda hiljem komisjoni ees kaitsta? Kõik lahendused, mis pähe tulevad, tunduvad farsina.

Nagu ka terve mõõtmatus maailmas joonlauaga vehkiv haridussüsteem. Kui inimesed juba mängivad sellist mängu, milles ilmtingimata peab erinevad mõtted ühise skaala ette ritta seadma, on väga raske inimlikuks jääda. Mis siis, kui keegi kirjutaks kolme aastaga valmis eestikeelse analoogi James Joyce'i unenäolisest rännakust erinevates ajaliinides ja ajurakke väänavates ruumides? Või kui keegi esitleks lõputööna läikivate valgete kaantega raamatukest, kuldsete tähtedega pealkirjaks "Elu mõte", mille vahel on viissada tühja lehekülge? Jah, siis on süsteem hambutu. Süsteemile sellised uina-muina asjad ei meeldi.

Nõnna, vahepeal on tilkunud ka kolm uut lugu. Kaks neist üllatuslikult eesti keeles. Vahelduse mõttes.