|
20.06.2010 Tere, sõbrad! Siit Halust leiate karja tuntud eestlasi, kes teevad haltuurat ja löövad kõrvalosades kaasa maailmakuulsates filmides. Samuti prantsatab Mõttelõkkesse taas korralik hunnik kodukootud muusikat. Lauluga alustakski: and we pray every day every day to gain the right to name the world give it our face that's the game that we play every day every day why fight for one side when you're all there is... ...no point to this is all there is... (x2) in this maze of light and shade bad and good flow through you Enne muusikalainel jätkamist väike skandaal: viimasel ajal on filme vaadates selgeks saanud, et masu on oma ligased kombitsad uuristanud väga kõrgesse seltskonda. Tuleb välja, et paljud eestlased on lisaraha teenimiseks nõus oma keha müütama, ehk – suurfilmide taustanäitlejatena raha teenima. Kes teab ka filme nimetada, sellele lisapunktid. Igatahes hakkasid mulle silma:  Ago Anderson.  Samas stseenis sai aga suisa sõnalise osa Jüri Kuuskemaa.  Anvelt mängis rongijaamas mossitavat meest.  Rain Simmul ja Tanel Saar tegid ühes Tarkovski filmis puhta vuugi, mõlemal kandvad rollid.  Kleer Maibaum.  Elisabet Tamm. Siinkohal ei tee ka filmist saladust, sest selle 6-tunnise meistriteose, mille sündmustik kulgeb nelja dekaadi jooksul, võiks iga filmigurmaan ära vaadata: La meglio gioventu.  Mudasel teel vurava auto tagumises otsas kössitas vanameister Ots.  Savisaar ja Toomsalu laulsid duetti.  Armastatud ilmataat Peep Taimla esines lühikeses, aga mõjuvas episoodis.  Sergo Vares lõi kaasa ühes täitsa korralikus saksa filmis.  Marek Strandberg sai hakkama äärmiselt kaasakiskuva karakteriloomega, kehastades liitlasvägede vangilangenud juhti.  Ja muidugi Eesti suurim avalik saladus, mille taga on moodne geenitehnoloogia: Mart Sanderi ja Kiur Aarma ühine poeg, kellest kunagi võib ehk saada sandarm Maur Aarder, höh-höh-höö. Olgu siinkohal öeldud, et piltide taga ei peida ennast väiklane viha ega vaen, vaid lihtsalt veidi väärastunud huumorimeel. Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin. Kaebused võib mulle postkasti jätta (miks mitte, süljelärakate ja fekaalidena) ning luban, et süvenen neisse tõsidusega, mida nad väärivad. Nonii, ja nüüd siis veel veidi ühe täiesti tavalise paneelmaja 9. korruse betoontoakeses valminud muusikat. Vahelduseks tuli jälle veidi eestikeelset kraami, aga kuulake siis enne kohustuslik neeger ära: fly away to some world where your name and songs are still unheard my little bird come back some day, please my little bird come back to me veidi väsinud olin, ma tulin just töölt ühtäkki, oh imet, mida ma näen lumememm vantsib, luudki on käes kuis tahaks ka ma, rõõmu tunda ei saa naljakas pilt pani mõtlema kas ei seisagi surnult sa mitte mu ees süda ei paista, kuid ju on ta su sees kahtlustes ujun nagu kala vees süda ehk on, kuid kas ta lööb ka veel kas sulanud veed veel rajavad teed su jäätunud veenides sammude venides loivas lampide all vahva lumemees tänavavalguse vihkudes korraks tantsugi vihtudes vajusin kössi, siis istuma kuis saanuks tehagi muud halvasti varjates ammuli suud ma äkki märkasin kuud Lõpetuseks üks natuke eksperimentaalsem lugu: jõuluhommikul süüa oli aeg taevast sadas valget miskit ja ootas lasteaed nöörhabemega jõulutaati üks laps pahuralt uuris ja mänguväljaku roostes traati öeldes "oleme linnud puuris" oli laps juba veidi vanem ja nina all kulunud õpikud neis peituv vaen ja valed olgu hindele pähe õpitud siis kätte sattus kitarr ja laulu pannes oma ebakindlust mille sütitand ilma virr-varr laps võis laulus näha oma kindlust vaadates Õigete tolmunud büste laps teadis – ei päästa teda laul kuid ta õnneks murumütse ja püsse ootab kord samuti haud  |
