Kuna käes on seeneaeg ja meedias taas esile kerkinud (traditsioonilise ühekülgsusega käsitletud) "narkoteema", panin kirja omi mõtteid. Tegelikult juba mitu kuud tagasi, aga toona ei jõudnud nad ühegi väljaande veergudele, olgu paberist või virtuaalsetele, isegi mitte Delfi "Rahva hääle" rubriiki. Ju jäävad minu vaated jällegi kuskile tabude piirimaile. Igatahes lugema on oodatud kõik; eriti need, kelle võimuses on midagi ka riikliku poliitika tasandil muuta.

Kurjakuulutav tähestik

PCP, DMT, LSD, MDMA, GHB, THC – ma kujutan ette, et paljude inimeste kõhusoppi sugeneb neid tundmatuid tähekombinatsioone silmates ebamäärane hirm. Paljuski on see meedia töö, milles kanep, amfetamiin, "võluseened", heroiin ja kokaiin – nagu kahetsusväärselt siinkohalgi – tihtipeale ühte ja samasse etteheitvasse lausesse topitakse; harva, kui sellise koosluse ilmnemine õigustatud on, pahatihti korrutatakse seda lihtsalt emotsionaalse mantrana. See moonutab tegelikkust umbes samal moel nagu ajakirjanike maius mõrvalugudele, kuigi rohkem inimesi sooritab enesetapu kui sureb mõrvari käe läbi. Aga enesetappudest kirjutatakse haruharva (kui tegemist pole just mõne kuulsusega), kuna seegi on järjekordne tabuteema, mis ühe ilusa Potjomkini küla eeskujulikult pahteldatud pappseinu väristab.

Kurjakuulutav kuvand

Mainitud ja muudki ühendid pole mingid jagamatud substantsid, asjad iseeneses, mis on kas "süütud" või "ohtlikud". Nad on vahendid – just nii nagu kive võib kasutada kellegi surnuks pildumiseks, skulptuuri tegemiseks või maja vudamendi ladumiseks, saab ka erinevaid psühhoaktiivseid aineid kasutada erinevatel eesmärkidel. Olen kohanud inimesi, kellele kanep on olnud "hüppelaud kangema kraamini"*, ja neidki, kes on kanepit suitsetanud vaid korra; olen kohanud neid, kes on ennast sõna otseses mõttes unimütsiks suitsetanud ja neid, kes on kanepi sidunud meditatsiooni ja religioossete rituaalidega; neid, kes suitsetavad ainult seltskonnas, ja neid, kes suitsetavad siis, ja ainult siis, kui nad on üksinda. Kanep on kõikide nende inimeste nägu ja seetõttu, kui vältida kiitvaid või laitvaid lööklauseid, on raske tema suhtes konkreetset seisukohta võtta. Inimmassi koondav riik ei saa ilmselgetel põhjustel endale nii ambivalentset suhtumist lubada. Ilmselt on ettevaatlikkus ka õigustatud, sest kui kärbseseen unustada, siis puudub eestlastel kultuuriline taust pea kõikide levinud psühhedeelikumide teadlikuks tarbimiseks, kuid taolise tausta olemasolu ja tähtsust ei saa vaimse tervise koha pealt alahinnata.

* Hüppelaud samavõrd kui õlu on hüppelaud raskekujulisse alkoholismi. Võrdlus on siiski kohatu, kuna ma ei taha kindlasti võrdsustada kanepi ja õlle psüühilisi mõjusid. Aga just seetõttu, et kanep pole "pisiasi", tahaks ma näha avatumat ja mitmekülgsemat diskussiooni kui need mannetud hoiatused ja hurjutused, mille sisu aastate lõikes ikka muutumatuna püsib.

Kuid ettevaatlikkusel ja põhjendamatul rangusel või isegi julmusel on vahe. Isiklikust kogemusest oskan öelda vaid seda: kanep kutsub esile vägagi personaalseid ja introspektiivsust soodustavaid meeleseisundeid, mida võib kasutada niihästi teadlikult kui teadmatult, niihästi loovalt kui hävituslikult. Kusjuures seda viimast soosib kahjuks riiklik poliitika, mis tekitab näiteks esmakordse uudishimuliku tarbija jaoks paranoilise ja umbse õhustiku: kõikide massimeedia vahendatud negatiivsete kanepilugude juures ei saa ometigi unustada, et need on sündinud meie praeguse keelupoliitika kontekstis, milles kanepit kasvatanud inimesele, kellel pole varasemaid karistusi, määratakse neli ja pool aastat reaalset vangistust! Minu meelest on see kafkalik olukord, kui meenutada, et tapmiste eest on tingimisi karistusi määratud.

Täiskasvanud inimene on vaba valima, mis ta "kupli all" toimub. Selleks on erinevaid vahendeid, aga kui mõnda neist hakkab ümbritsema tabu-aura, ei sünni sellest kellelegi head, pigem seab see inimese psüühika, mis on tõepoolest habras ja hindamatu, veelgi suuremasse ohtu. Abi on ainult avatusest, aususest ja armastusest. Narkopoliitikas napib kõiki kolme.

Muuseas, Portugalist sai 2001. aastal esimene maa Euroopas, kus dekriminaliseeriti kõik narkootikumid. Tulemustega saab tutvuda ühes TIME'i artiklis, siin.

Kurjakuulutav silmakirjalikkus

Pealegi – kui üht inimest tõmbab ebatervislike sõltuvuste juurde, pole teede tõkestamisest tolku, sest neid leidub lõputult. Inimene, kes ennast ei armasta, leiab alati väljundi, et endale (ja teistele) häda teha. Kusjuures ainult läbi selle võib ta ka midagi õppida, areng eeldab kannatusi. Käsud ja keelud ei loo armastavamat ega õpetlikumat keskkonda, seda enam, kui nende taga on vaid poliitika, mitte siiras mure inimeste tervise pärast. Ning just selle riikliku poliitika, mitte siira mure, vaimus küsib oma artiklis ka Kaido Kõplas, Põhja prefektuuri narkokuritegude talituse juht: "Kui kanep nii süütu on, siis milleks karistused, mis sobiksid vargale, piinajale või peksjale?" Justkui kokkuleppelised karistusmäärad ütleksid midagi ühe või teise ühendi "süütuse", reaalsete psüühiliste mõjude kohta! Üldse on jabur mõte üks taim "ära keelata". Kusjuures palun pange tähele: käokinga juure või valge kärbseseene käitlemist ja müüki ei rutta keegi ära keelama, kuigi need taimed pole sugugi "süütud", vaid suisa surmavad. Näri, neela ja sure: nukuriigil on rohkem kasu laibast kui inimesest, kes ühel hetkel mõtlema hakkab, miks ta elu palgatöö ja pangalaenude ümber keerleb. Vahel tundub, et juba mõttessevajunud nägu külvab institutsioonides õudu ja õõva.

Kurjakuulutavad põhjused

Sest just seda paljud keelatud ühendid teevad: avavad uue perspektiivi, provotseerivad inimest mõtlema; minapilt võib seejuures läbida suure reformi, tundmatuseni muutuda või suisa hävineda. Üksikisikule on see tõesti ohtlik, aga kohati tundub, et kõige ähvardavam siiski status quo'le, mille säilitamiseks kulunud vere- ja higijõed voolavad läbi ajaloo tänapäeva. Kusjuures ikka on see salapärane "asjade seis" muutunud, võib-olla isegi seda enam, mida rohkem selle külge klammerdutakse. Mis ühel ajal patt, saab mõnel teisel auasjaks, ning enamasti niriseb ühe hõimu püha lehma veri teise altarit mööda mulda.

Nii et üks võtmeküsimus võiks tegelikult kõlada nii: kas üks või teine meeleseisund kõlab status quo'ga kokku või mitte? Seejuures on inimese teadvuse seisund pidevas muutumises. Psühhedeelikumid võivad seda tõepoolest kõige ägedamal moel mõjutada, kuid on teisigi katalüsaatoreid: nii seostati kunagi kohvi joomist liiderliku eluviisiga, rääkimata tubaka suitsetamisest, samuti on põletatud põrandaalust muusikat ja kirjandust... Need stiimulid ei kätke endas kunagi kindlat käitumist, nagu on püütud pähe määrida loosungitega stiilis "rokkmuusika hävitab noorpõlve", vaid ainult teatud potentsiaali, mis leiab erinevatel aegadel erineva kultuurilise väljundi. Nõnda on näiteks tubaka suitsetamist seostadud nii pärismaalaste kuratlike rituaalide, kauboiliku mehisuse kui ka iseteadliku naiselikkusega. Aga tubakas on ikka tubakas, kofeiin ikka kofeiin, kokaiin ikka kokaiin.

Seega on asi rahas ning selles, et "seaduslikkus" ja "ebaseaduslikkus" ei käi mitte niivõrd kemikaalide, kuivõrd nende poolt esile kutsutud kultuuriliste käitumismustrite kohta. "Seaduslikud" on tänapäeva kontekstis need käitumismustrid, mis kasvatavad SKT-d ja väljendavad usku piiramatusse majanduskasvu. Väetist "ebaseaduslikele" käitumismustritele on patriarhaalse ühiskonna algusaegadest ahju aetud, olgu selleks siis keelatud plaadid, fotod, raamatud, uskumused või lausa nende kandjad...

Maailmas, kus täiesti seaduslikult saab osta, müüa, mängida ja vaadata mänge ja filme, mille peategelastel tuleb teisi inimesi tappa, ei mõju riiklikul tasemel tärganud mure inimeste vaimse tervise pärast veenvalt. Ka need on kogemused, mis mõjutavad teadvuse seisundit, igal inimesel isemoodi. Kui me filmide, mängude, muusika ja raamatute puhul leiame, et igaühel on vabadus ise valida, kuidas ta seda maailma kogeb, ning et keelamise asemel on kasulikum selgitada ja aidata, siis miks kehtib psühhedeelikumide puhul topeltmoraal?

Kaido Kõplas tõdes oma artiklis: narkokaubitsejaid motiveerib vaid raha. Aga täpselt sama käib riikide kohta. Piisab sellest, kui meenutada Inglismaa oopiumisõdu 19. sajandil või CIA uuema aja avantüüre Vietnamis ja mujal maailmas. Riigid suhtuvad narkokaubandusse (või mistahes tuluallikasse) senimaani soosivalt, kuni sealt neilegi kena kopikas kukub. Küüniliselt võiks küsida ka nii, et kui narkokaubitsejaid motiveerib raha, siis kas sama ei käi ka narkopolitseinike kohta? Kui palju inimesi jääks vastavatesse instantsidesse alles, kui narkokuritegevusega võitlemine muutuks näiteks vabatahtlikuks? Või kui paljud ametnikud oleksid siiralt huvitatud sellest, et narkokaubandus täielikult hääbuks, kui sellest sõltub terve maailma kontekstis miljonite inimeste igapäevane töö ja leib?

Avatus

Ma ei taha õelutseda ega politseinike tööd alahinnata: mulgi on väga vastik vaadata, kuidas paneelmaja esimese korruse akna ees seisab laps nagu kaltsunukk ja näitab mehele, kes käsipõsakil aknalaual uneleb, spordikotist võetud dresse ja lõhnaõlipudeleid, mispeale mees talle mõne aja pärast, kui kaup koos, õllepurgist muljutud piibu ulatab. Tahan öelda vaid seda, et probleem puuduks, kui puuduks tabu: kui riik käsitleks narkootikume nagu mistahes muud kaupa ja häälestuks ümber narkoprobleemi käsitlemisele meditsiinilises, mitte poliitilises või kriminaalses võtmes. On vaja tervishoiuprofessionaale ja häid hingekarjaseid, mitte kiretuid ja karme ametnikke. Viimaseid poleks vist üldse vaja? Aga neid on palju, ja nad kõik laiutavad käsi: "Inimesena saan ma teist ju aru..." Paradoksaalsel kombel on sellised olendid oma inimlikkuse minetanud, sest kellena ta siis veel minust aru peaks saama, kui mitte inimesena? Robotina?

Kui "narkoprobleemi" all mõista seda, et inimesed võivad teatud ühenditest füüsilisse või psüühilisse sõltuvusse jääda, siis see probleem "laheneb" ilmselt alles inimkonna kadumisega, aga riikliku suhtumise muutumine oleks sammuke lähemal sellise elu mõistuspärasemale ja avatumale elamisele, mille üheks osaks on alati olnud ka teadvuse seisundit muutvad ained; mõned neist kultuurilise heakskiidu pälvinud (näiteks kohv või tubakas, mis liinitöö-ühiskonnas kindlalt abiks ja au sees), mõned mitte (näiteks kanep või teatud seened, mille kirjeldamatult kontemplatiivne mõju ei klapi kõige sellega, mida liinitöö-ühiskonnas hinnatakse). Sir Ken Robinson on vabrikutega võrrelnud ka praegust koolisüsteemi: ikka ajab masse liikuma mingi plärisev kell, lapsi komplekteeritakse vanuse ehk "väljalaskekuupäeva" järgi (justkui vanus oleks nende kümnete erinevate laste tähtsaim ühisosa, kellest klass kokku tuleb), tihti kantakse koolivormi jne. Tõepoolest, selliseks me oma kultuuri oleme kujundanud – juba lasteaias on viljakohv laual (kohe lastešampa ja šokolaadisuitsude kõrval) ja lõbus karumõmm laulab telekas:

Tõsielu tuli

Muutunud teadvuse seisundid ja nende esile kutsumise viisid on inimkonda saatnud terve meie ajaloo vältel, kusjuures on veenvaid hüpoteese, mille kohaselt on just psühhoaktiivsed ained andnud inimevolutsioonile otsustava suuna. Meie maailmataju ongi keemiline ning veidi jämeda üldistusena võiks öelda, et erinevad ühendid vahendavad meile ühe ja sama reaalsuse, või universumi, erinevaid tahkusid. Miks teatud kemikaalid nii toimivad, miks ühed näivad näiteks aega venitavat ja teised seda suisa kaotavat, on põnev küsimus, mis väärib uurimist kompleksivabas keskkonnas; seda enam, et neid asju uurides võime kas või depressiooni raviks leida palju mõjusamaid teraapiaid kui kellegi töötlemine selliste ainetega, mis väärivad nime "uimastid" palju rohkem kui kanep või võluseened. Näiteks LSD-d ja MDMA-d on edukalt kasutatud alkoholismi ja hingetraumade ravil.

Riigid võivad kulutada miljardeid dollareid avakosmose uurimiseks, aga sisekosmos, mille uurimine oleks kas või tehniliselt odavam, kipub tihtilugu unarusse jääma. Kusjuures – kas enda põhjalik tundmine, ühes kõikide kärnade ja tüügastega, ei seisa mitte esmajärjekorras, enne kui maakera puurida või Kuu peale kippuda? Seda enam, et kuitahes kaugele me sise- või avakosmoses ka ei rändaks, eest leiame ju ikka enda: eest leiame selle, mida meie inimestena tähtsaks peame, sest kahjuks või õnneks oskame inimestena ainult seda märgata, me mõistame maailma enda kaudu. Mida me otsime näiteks Marsilt, kui me oma rahuldamatus rahmeldamises ei taipa nurmenuku või pilvede rännu ilu? Aga nagu unistas (või sedastas?) William Blake: "Näha maailma liivateras ja taevast metsalilles, hoida lõpmatust peopesal ja igavikku ühes tunnis." Just sellele kõigele on inimene avatud muutunud teadvuse seisundis. Pole midagi teha, psühhedeelikumid on üks viis neid saavutada, seejuures seda paeluvam, et tulemustele, tõhususele ja teaduslikkusele orienteeritud lääne inimesele meeldib mõte "tõest kapslis", mille neelamise saab mugavalt pärastlõunase squash'i ja õhtuse koosoleku vahele mahutada. Keelamise peale ei vangu need inimesed ega see mentaliteet, pigem vastupidi. Sellele lisaks on keelajateks või hättasattunute nõustajateks tihtipeale need, kes tunnevad uhkust selle üle, et neil puudub asjakohane isiklik kogemus. Absurd?

Hädakisa ennetades ei taha ma kõiki taimsete või sünteetiliste narkootikumide manu utsitada. Minu kogemus kinnitab, et need võivad olla lihtsalt üks (võib-olla mugav) uks kõige selleni, mis on olemas ka meditatsioonis ja unenägudes (kusjuures ühe teooria kohaselt annab meie unenägudele kirkuse ja tõeluse just magaja kehas toodetud DMT ehk dimetüültrüptamiin, mida leidub mitmetes taimedes ning mis on ekstraheeritud kujul üks võimsamaid ja keelatumaid narkootikume planeedil). Ja elus on ju ikka nii: tahad minna kõige lühemat teed, siis varu targu aega ja kannatust, sest nii lähed alati kõige pikema ringiga. Aga kui meeldibki jalutada? Kas kuskile on kiiret?

Kui lõpetuseks midagi alla joonida, siis seda, et teadvuse seisundit muutvad ühendid (ega kunst, miks mitte Baudelaire'i "Kurja lilled", või tegevused, näiteks meditatsioon) pole mingid metafüüsilised asjad iseeneses, mida üdini "heaks" või "halvaks" tembeldada, vaid vahendid. Vahendid, mille puhul ei maksa segi ajada kasutamist ja väärkasutamist; kuigi mõlemad juhud võivad olla inimese jaoks viljakad ja valgustavad, kui ümbritsev keskkond on avatud ja armastav ning ei ürita teatud asju ühiskondliku alateadvuse vaiba alla pühkida. Ajalugu on kordi ja kordi kujukalt näidanud, et seal ei püsi miski kuigi kaua. Aga seniks kuni seaduseveskid oma imepeent püüli jahvatavad: ilusat und!