Kuigi alljärgnevas dokfilmis on kohati emotsionaalset laengut rohkem kui faktuaalset, soovitan ta Mõttelõkke juurde paterdanuil ära vaadata. Rusuv värk, aga teinekord on ikka hea oma närve niiviisi ärritada, sest muidu kipub kesk kandilisi klaasmaju, ostukeskusi ja piiksuvaid kaardilugejaid ununema, et meiegi pisike riigike pole kujutatud ebaõiglasi sõjakoledusi mitte ainult toetanud, vaid sörgib muuski USA-ga ühte sammu.

Kuna veri pole vaid tulistajate, vaid kõikide vaikides noogutajate kätel, oleks kõige selle juures tegelikult paslik avaldada ka kiri, mille saatsin Kaitseressursside Ametile, kui nad mind ajateenistusse kutsusid. On viimane aeg, et noored inimesed, olgu mistahes rahvusest, hakkaksid oma peaga mõtlema ja keelduksid koostööst instantsidega, mis osalevad glasuuritud kõnede taga välisriikide okupatsioonis või muudes jõhkrustes. Kaalul pole ainult teie elud ja ajud, vaid ka paljude teiste omad. Ja loomulikult mitte ainult praegustes konfliktides, vaid ka tulevastes. Ja tulevasi tuleb, kui inimesed on nõus kohustuslikus korras õppima, kuidas teisi inimesi tappa. Palun kuulake südame häält, mitte seadust. Te surete niikuinii, õige varsti. Siis on hää hauda minna, kui süda rahul. Ja siis on südamel aega vaiki olla. Aga seni süda möiraku.

Olgu kohe alustuseks öeldud, et ma ei saa kuidagi eitada endas esinevaid patriootlikke tundeid. Ma ei saa ju ometigi eitada seda, et mul on siin Eestis hästi palju armsaid kohti ja inimesi. Selliseid, milleta või kelleta ma oma elu ette ei kujutaks. Näiteks maakodu – suvehommikuti on seal uskumatult mõnus mõne raamatu seltsis aegamisi kohvi lürpida ja võileiba kõrvale hammustada, hiljem võib-olla metsas jalutada, pärast seda ehk veidi midagi kirjutada. Lasteaialapsena kuulasin isamaaliste laulude kasseti ribadeks, ise karglesin muusika kõrvale nagu hüpiknukk.

Aga aastate möödudes hakkasin asju teises valguses nägema ja mõtlema, kas ma oleksin nõus seda eestlaslikku olemisviisi, just selles konkreetses kultuurimustris elamise võimalust – marurahvuslaste keeles "privileegi", minu meelest küll pigem "juhust" – relvaga kaitsma, kelleltki elu võtma? Kelleltki, kellele on valetatud sama palju kui mulle? Ma keeldun uskumast, et moodsad sõjad sünnivad kogemata.

Armastan paljusid kohti, aga elu nende eest ei annaks ega võtaks.

Elu on selleks liiga püha.

Mida on Eestis kaitsta? Esmalt torkabki muidugi pähe seesama "keel ja kultuur". Milline see meie kultuur siis on? Valdur Mikita on tabavalt kirjutanud: "Vendadelt Grimmidelt pärinev jutustuse ja muinasjutu eristus ning teiselt poolt Herderilt pärinev poeetiline rahvalaulukäsitlus on eestlastest teinud laulva ja lobiseva rahvakillu kusagil Euroopa ääremail..." Tühjas rahvusromantikas ulpides on enamik unustanud, et meie kultuuri tõeliselt väärtuslik osa on peidus keeles ja inimeste mäludes. Seda on võimatu püssirohuga kaitsta. Isegi kui see võimalik oleks, osutuks see mõttetuks, kui inimesed ise ei taha oma kultuuri rikastada, seda luua. Sel pole vähimatki mõtet, kui valdava enamuse soov, sealhulgas pahatihti mu endagi oma, on töölt koju jõudes rampväsinuna lihtsalt teleri ette vajuda, endale paar õlut sisse keerata ja unetusse unne vajuda, taustaks mõni maitselage sari või film, olgu või kodumaine.

Ajalugu on näidanud, et mitmed okupatsioonid on keelele ja kultuurile suisa tervistavalt mõjunud. Mingit võõrast rõhumist on ikka vaja olnud, muidu on eestlaste "ühtehoidmise" ja "üheshingamise" katsed ikka suhteliselt mannetuteks jäänud. Üks armas inimene tuli kord laulupeolt ja kõndis kitsal kõnniteel. Eespool peatus buss. Rahvariietes mutikeste parv, mis ühtse inertse massina bussi peale jõuda tahtis, paiskas ta sõna otseses mõttes sõiduteele, kus üks kihutav auto valju signaali ja pidurikrigina saatel tüdrukust napilt mööda vuhises. Meeldetuletus – koos oli tuldud ?üheshingamiselt?. See pole naljakas, pigem hästi-hästi kurb.

Kui suurt pilti vaadata, siis igasuguste kultuuride hävimine, unustuste hõlma vajumine on ainult aja küsimus. Parafraseerides Heinz Valku: ükskord me kõik kaotame niikuinii. Karboni ajastu oli kah kindlasti maru vahva, oma põnevate taimede ja teab mille muuga, aga läbi ta sai. Ja tore, et sai. Ja tore, et paljud liigid mängust välja langesid. Uutele on kah ruumi vaja. See ei ole mingi katastroof, see on asjade loomulik kulg. Inimene oma mõtlematusega konstrueerib igasuguseid katastroofe ja maalib kõigest hullema pildi, kui tegelikult on.

Ka see päev, mil eesti keelt enam ei räägita, saabub paratamatult, nagu iga üksiku inimese surmgi. Selles pole midagi hirmsat, see on loomulik. Kõik keeled ja kultuurid on suhtlusvahendid, märgisüsteemid kogemuste vahendamiseks. Selles mõttes oleks mõistetavam hirm ohu ees, mis ähvardab kaotada suhtlusvahendi kui sellise, mitte ühe või teise konkreetse kultuurilise mustri, mis mõne mereranna või kõrbe liival lahti rullub. Selle kõige juures ei pea ma ennast kalgilt kalkuleerivaks vaatlejaks. Ei, mul on väga hea meel, et ma eesti keelt mõistan ja räägin, väga vahva keel ja kultuur, tõesti on, kõikide oma käänete, väldete ja säravate pärlitega kirja- ja maalikunstis. Ma saan aru eesti keele õpetajatest ja inimestest, kes naudivad eesti kirjandust ja luulet.

Aga ei ole nii, et tõused ühel kenal hommikul üles ja avastad, et ei saa enam sõnagi suust, et "Kalevipoeg" on arusaamatu tähtede rägastik, et hapukapsad ja verivorst tunduvad õõvastava toiduna. Kõik need protsessid võtavad aega ja on tegelikult võrdlemisi valutud. Kui praegu nii palju ette mõelda ja "närveerida", siis võib tulevik tõesti traagiline tunduda. Aga kui Jüriöö ülestõusu talupojad oleksid kuidagi ette näinud seda, mis praegu iga päev Eestis toimub, oleksid nad kah võib-olla hangud nurka visanud ja ühe laisa "persse kah" saatel üldse magama keeranud. Pole üldse mitte võimatu. Mina oleks, sest mulle on moodne maailm täiesti arusaamatu.

Kes seda kultuuri siis õigupoolest toodavad, mida püssiga kaitsta tuleks? Suures plaanis muidugi rahvas tervikuna, kuid peamiselt ikka kunstnikud-kirjanikud-loojad. Ma pean tunnistama, et ei tunne ühtki kunstnikku, kes sooviks, et keegi teine tema loomingut oma elu hinnaga kaitseks. See oleks sama hea, kui hakata takistama mõnd pärdikukarja, kes tuleb "meie" koopasse "meie" maalinguid kustutama. Miks ahvide tasemele laskuda? Las nad siis tulevad. Kustutagu ära ja kandku oma maalingud asemele. Kas nende maalingud püsivad seal siis kauem? Küll tulevad teised pärdikute karjad ja teevad omakorda neile tuule alla. Ja kui ei tule, teeb oma töö ajahammas. Liiati – miski pole niikuinii meie oma. Millal aatomid meie omaks said? Meie olemegi terve maailm, meil pole tarvis midagi võtta, jätta või kaitsta, omand on illusioon. Eestlastele võiks see "loodusrahvana" veel eriti selge olla, aga teades, et "meiegi poisid" võõrate maade mulda hülsse külvavad, on seda ilmselt palju loota.

Ei – kunsti ja kultuuri pole vaja kaitsta, kunst ja kultuur on pigem meeleseisundid. Kusjuures ikka ja jälle on kunstis, kultuuri kõige säravamates kirjandus-, filmi- ja muusikapärlites igasugune sõda ja verejanuline ignorantsus koledaks kuulutatud; ikka on tõdetud, et inimesed elavad äärmiselt keskpäraseid elusid ja ei oskagi paremat tahta.

On sellest midagi muutunud?

Kalevite kanged pojad taplevad kodust kaugel, näiteks Iraagi naftasõjas või Afganistanis. Seegi mätserdatakse kinni patriootlike loosungitega, aga tõde on ilmselt lihtsam: sõduri palk on hea ja riik maksab kinni maailmapoliitikas "aktsepteeritud" koha. Kas ka sellise, mis südametunnistuse puhtaks jätab? Ei tea. Mugandumine üksikisiku ja riigina ei jäta sellisteks küsimusteks tavaliselt ruumi. Südametunnistus on tossikestele. Südametunnistus ei too tühjagi sisse. Südametunnistus ei taga majanduskasvu. Igatahes seda, et rindele ajab pigem kukil olev SMS-laen ja vilets elu, mitte kõrged aated, näitab seegi, et ajateenistusse soovijate arv tõusis hüppeliselt, kui kasvas tööpuudus. Seejuures hõiskasid mõned propagandameistrid, et patriotism on kosunud! Ja siis võib "rahvustelevisioonist" näha, kuidas mõned veteranid longates presidendi vastuvõtule saabuvad. Eluks ajaks sandistatud mehed suruvad naeratava riigiisa kätt ja suudavad hiljem toimunud intervjuu jooksul klaasistunud pilgul rääkida vaid sellest, kuidas nad tahaksid juba tagasi lahinguväljale. Tõeliselt jube ja valus vaatamine.

Jah – sõda on tõepoolest narkootikum: pärast inimeste tapmist "tsiviil" enam pinget ei paku. "Vaenlased", "terroristid" sibavad ekraanil ringi ja nupuvajutuse peale lendavad nad juba juppidena laiali, igas ilmakaares. Nagu arvutimängudes, mis mehehakatisi sellisteks plahvatuslikeks avantüürideks juba maast madalast ette valmistavad. Nii mindki – olen elus vaid korra päris tulirelva käes hoidnud, vana kaheraudset jahipüssi, kuid "tänu" arvutimängudele pole mulle mingiks saladuseks, kuidas näiteks MP5-t laadida, mitu kuuli ta standardne salv mahutab või kuidas nii katet otsida, et vari mu asukohta ei reedaks. Sai selgeks seegi, milliseid kuule erinevate olukordade puhul kasutada. Mitmes mängus olid mu lemmikud just õõnesotsaga kuulid: kui on piisavalt ressurssi, et osta varustus, mis peatab kõik, mis liigub, pole ju vaja mõelda, kas kasutatud jõud on otstarbekas või mitte.

Alles keskkoolis hakkas kohale jõudma, milliseid jõledusi ma õigupoolest virtuaalsetel lahingutandritel korda olin saatnud. Ja kui värbamiskuulutused hakkasid tekkima just arvutimänguportaalide veergudele, sai pilt päris selgeks. Ajupesu on võimas. Õnneks on minu notitud "terroristid" jäänud virtuaalseteks, mulle pakuti unest ärkamiseks leebet võimalust. Iraagi sõja veteran kapral Grant Collins pidi seevastu oma sõnavõtus pisarsilmil tunnistama, et tema otsuste tõttu suri palju süütuid inimesi.

Kahjuks mitte virtuaalseid.

Siinkohal jõuab vaimusilma terves maailmas laineid löönud materjal, mis sai pealkirjaks Colleteral Murder ja levis uudiseagentuurides kulutulena. Video on nähtaval siin:

Tegemist on salvestusega sellest, kuidas ameerika sõjaväelased tapsid vähemalt 18 süütut inimest, sealhulgas kaks Reutersi ajakirjanikku, kaks last said tõsiselt haavata. Tapatöö kordasaatnud naeravad terve õõvastava materjali vältel korduvalt ja kiidavad üksteist takka. Sõjavägi salgas toimunu asjaolusid, kuni WikiLeaks materjali avalikustas.

See on vaid üks pisike seik hiiglaslikust sõjast. Terve sõja algatanud poliitikud, kes kuulutasid massihävitusrelvade olemasolu, olid sunnitud oma eksimust tunnistama. Aga samad näod on nüüdki, aastaid hiljem, võimu juures ja arutavad täpselt samal ettekäändel – massihävitusrelvade olemasolu – juba uute jahimaade vallutamist. Rahva mälu on lühike, kui saab vaadata teleris tantsu keerutavaid kuulsusi või superstaariotsinguid.

Miks ma sellest kirjutan? Sest Eesti sörgib Ameerika sabas ja vaimus, justkui oleks tegemist mingisuguse Suure Vennaga. Ja kuigi välismaalastele ei väsi me uhkusega rõhutamast, et "laulsime ennast vabaks", et meil oli "laulev revolutsioon", ei taha see pisike riigike kuidagi tunnistada näiteks tiibetlaste samasuguseid kannatusi Hiina okupatsiooni all. Siis ei piiksata keegi, laulu üles võtmisest rääkimata. Kui välisminister Urmas Paet läks kohtumisele Hiina esindajatega, küsis temalt raadioreporter, kas ta kavatseb tõstatada ka Tiibeti-küsimuse. Pobisevaks vastuseks oli:

"Noh... kui Hiina ise selle teema tõstatab."

Üllataval kombel ei pakkunud Hiina kohtumisel, et võiks arutada okupatsiooni Tiibetis. Kes oleks võinud seda arvata? Ilmselt tõttaks me (koos teistega) ka tiibetlastele appi, kui neil peale vaimutarkuse midagi magusamat pakkuda oleks. Midagi sellist, mis otsapidi bensiinipaaki jõuaks. Muidugi ainult siis, kui neid okupeeriks veidi pisem riik kui, noh, Hiina.

Riik, see ongi rahvas, tambiti mulle pähe, kui originaalset mõtlemist lämmatavas haridussüsteemis virelesin. Muuseas, samas süsteemis jäi valusalt hammasrataste vahele nii mõnigi mu sõber, kuna nad mõtlesid väljaspool kasti – ja järelikult polnud nendega midagi peale hakata. Üks neist oli ürgandekas näitleja, tõeliselt huvitav inimene. "€£iitkoo£i$t" praagiti ta muidugi kähku välja. No ei suutnud ta oma mõtteid niiviisi formuleerida, et õpetajad neid oma joonlauaga mõõta oleks saanud ja vastava numbri paberile või suisa virtuaalsetele veergudele kanda. Kuigi ta ajas tihtipeale õpetajaidki naerma, ei viitsinud keegi temasse süveneda. Olgu öeldud, et see sõber istub praegu psühhiaatriahaiglas. Miks? Sest kogu see süsteem ongi üks suur konveierilint, sünnist surmani, ja tema kohanes sellise elukorraldusega veelgi halvemini kui mina. Tööstusrevolutsiooni-aegne vabrikumentaliteet on koolides ja igal pool mujalgi küll teisenenud, aga ta pole kuskile kadunud: tunni (töö) lõppu ja algust markeerib plärisev kell – kunagi oli see töö auruvile teha – ja õpilasi (kaupa) komplekteeritakse ikka veel peamiselt just vanuse (väljalaskekuupäeva) järgi, justkui oleks sünniaeg midagi absoluutselt määravat.

Ja kõige selle juures korrutatakse ikka ja jälle: "Riik, see ongi rahvas!"

Sellisest definitsioonist lähtudes – kui riik on rahvas, siis mis asi on riigisaladus? Kas rahvasaladus? Ei, rahvas pole riik. Riik on amorfne ja määratlematu mõiste, mida katsutakse lihtsustavate rukkilillemärkidega haarata ja siis neile pähe määrida, kes lasevad. Seejuures on kindel vaid see, et on olemas pisikesed, tihtipeale ka omavahel kraaklevad võimuringkonnad, kes üritavad masse lillesidemete ja lööklausetega ühte köita ja suunata. Üksikud inimesed võivad siirad olla, aga organisatsioonide ja institutsioonide tasemel jääb mingi "üheshingamise" ja suitsupääsukeste-jutt sõna otseses mõttes ainult suitsukatteks.

Inimesed surevad teispool maakera ja kübeke minugi maksurahast on läinud just selle toetuseks. Mina pole vägesid kuskile saatnud, mina pole selleks oma "jah"-sõna andnud, ka Euroopa Liiduga ühinemiseks mitte. Ometi see kõik toimub. Riik elab oma elu. Ei maksa tulla mulle rääkima, et mina pean sellise ettearvamatu struktuuriga mingit emotsionaalset sidet tundma! Ma tunnen sidet inimestega, on palju inimesi, kes on mulle kohutavalt kallid, keda ma väga armastan.

Aga riik kui selline?

Kui ma vaatan, mida see riik minu nõusolekuta korda on saatnud, on mul valus ja häbi. Ja siis laekub mulle kesk kandilisi maju, kandilisi elusid ja kandilisi mõtteid kandiline kiri Kaitseressursside Ametilt, mis teatab rangel, kohati isegi ähvardaval toonil, et sellel riigil on minugi ajusid vaja – kaitseressursiks.

Ma olen inimene, mitte ressurss!

Ma pole nimi ega isikukood, isegi oma mõtted mitte. Ma olen teadvus. Sünnipäraselt vaba, igal ajal ja igas kohas, see on võõrandamatu. Ma pole vaba seepärast, et põhiseaduses on sätestatud üks või teine punkt, see kõik on lisaluule. Ei...

...ma sündisin vabana.

Vaatamata sellele, et tehniliselt võttes võin olla kas või Nõukogude Liidus sündinud. Ma oleksin sündinud vabana nii või naa. Oleksin vabana sündinud ka vanglas. Ja mu süda ei luba mul teha koostööd mistahes organisatsiooni või institutsiooniga, mida ma lõpuni ei mõista, mille funktsioneerimise finessidest ma aru ei saa. See käib ka Kaitseressursside Ameti kohta.

Kaitsetahe pole midagi sellist, mida saaks peale sundida või milleks saaks kohustada. See on absurdne. Tõeline kaitsetahe ja truudus, nagu armastuski, võrsub südamest, ta on vaba, selleks ei saa kohustada.

Kuidas peaks minus kasvama tahe kaitsta riiki, milles mustanahalisele vahetusüliõpilasele bussipeatuses kallale tormatakse; mille poliitikuid ma ei usalda; mille ühistranspordis ma pikkade juuste pärast kolki saan (kusjuures olgu selle raske rusikaga filosoofi sõnad siinjuures teile edastatud: purjus ründaja avaldas arvamust, et sõjavägi teeb minust mehe); riiki, mis on tükk-tükilt välismaale maha äritud; riiki, milles on valida mustmiljoni erineva kummikommi, pontšiku või automargi, aga kahe-kolme põhilise partei vahel.

TNS Emori teleuuringu andmetel vaatas ühel õhtul "Võsareporterit" 243 000 inimest. Need samad inimesed neelavad ajakirjandust, milles lahatakse ühe või teise prominendi aluspesu värvi. See sama anonüümne mass vastab Kanal 2-es korraldatavatele SMS-küsitlustele, stiilis "kas poliitik X/Y/Z on süüdi või mitte?". See sama mass huilgab, kui keegi oma rinnad paljastab.

Oi, milline võim rahval on!

Avaldada oma SMS-arvamust! Anna armu või langeta pöial – nagu suur imperaator, rasvalott lõua all, meel õndsuseni lahutatud. E-riik juba on, teeks SMS-valimised kah. (Küll nad tulevad.)

Mitte ainult eestlased, vaid terve õhtumaa elab sureva maailma viimsete hingetõmmete lõõsas, seejuures seda tähelegi panemata, sest telekast algas just "Tantsud tähtedega". Muuks ei jää aega. Kui, siis võib-olla pangalaenu võtmiseks, et jõuaks maksta selle küprokkuubiku eest, milles päevi õhtusse veeretada. Või – miks mitte –, et oma sülekoerale riideid või palsamit osta ning temaga siis kuskile näitusele või koerte moešõule* minna, mida peetakse sõna otseses mõttes taevaliku nimega Solarise keskuses. Justkui mõnitusena möödunud aegadele, mil taeva ja päikese poole vaadati veel aukartusega. Selle lemmikloomade pesemiseks mõeldud šampooni, cappuccino ja friikartulite järele lõhnava entusiasmiga minnakse oma "õnne" ka teiste õuele viima.

Õhtumaa inimesed on igavusest lolliks läinud.

Ja norivad teistega tüli. Enamasti nendega, kes veel mäletavad, kuidas väärikalt elada. Aga pole viga – küll me nendegi maile demokraatia impordime ja McDonaldseid kerkib nagu seeni peale sadu. Saagu valgus!

Kas see ongi see kultuur, mida me kaitsta üritame? Kas see hedonistlik, ennastimetlev ja ainult teistes kahtlev kultuur ja mentaliteet, mida esindab üha enam ka Eesti ja eestlased, väärib elu hinnaga kaitsmist?

See kõik tundub mulle niivõrd trööstituna! Kust peab tulema tahe kaitsta sellist kultuurilist mustrit – klassikaliselt läänelikku, letargilist ja liisitud ärahellitatust?

Need vähesed noored, kes julgevad tänavale minna ja oma arvamust avaldada, satuvad jällegi kapo huviorbiiti. Meenuvad noored loomaõiguslased ja Tõnis Viira, kes kaotas pärast kapo sekkumist tema eraellu "segastel asjaoludel" doktorantuuristipendiumi, kuna oli seotud rahumeelse anarhistliku kogukonnaga PunaMust. Kusjuures need noored on vahest kõige paremad näited inimestest, kes ihalevad vabaduse ja õigluse järele. Kes ei istu, suu kinni, kui neile midagi ei meeldi, et tagaselja vigiseda või süüdistada. Kas mitte just sellist, julget ja ettevõtliku järelkasvu ei võinud soovida need tuhanded vanemad, kes Lauluväljakul või Balti ketis käest kinni hoidsid? Vist mitte – nähtavasti sooviti lapsi, kes juba sündides lipsu ja viigipükse kannavad, eurokalkulaator tagataskus. Jah, südametunnistus on tossikestele!

Kogu see jutt võib tunduda äärmiselt küünilisena. Aga ma kinnitan – mul on kõige selle peale mõeldes füüsiliselt valus.

"Kurat, poiss! Poleks 1918. aastal olnud vapraid mehi ja koolipoisse, poleks me praegu siin ja ei räägiks eesti keelt!"

Samamoodi saab tänada neid vapraid ristirüütleid, kes Eestimaa neli kuningat Jüriöö ülestõusul mõõkadega seibideks raiusid, sest ka ilma nendeta poleks me praegu siin. Samamoodi saab tänada seda oletatavat komeeti, mis elu Maale tõi, või seda lepatriinut, kes 1956. aasta suvel Rõuges suure pajupuu krobelisel tüvel ringi ukerdas.

Kõik on seotud.

Aga inimesed tänavad ja austavad ainult neid asju, mis nende kultuurikontekstis on "head" ja "pahade" sündmuste "tekitajaid" siunatakse ja tapetakse, nii et vähe pole. Ühesõnaga – selline päris mage ja lühinägelik must-valge maailmapilt, mis kiidab peamiselt iseennast ja endaga nõustujaid.

Kui erinevates sõdades olnud inimesed oleksid tõepoolest meie, tuleviku laste, pärast nii mures olnud, siis vaevalt saaks me praegu lugeda kraavi või lõkkesse visatud "masendavatest pampudest", soovimatutest imikutest, kes hüljati kas toidunappusest või selleks, et vabaneda lubamatule afäärile või vägistamisele viitavast asitõendist. Hea veel, kui hüljati, sest kui nälg väga näpistas, pisteti järeltuleva põlve vääksuvad esindajad ju nahkagi. Silmakirjalikkuse tipp, igaüks on alati enda naha eest väljas. See siis ongi sõda, oma õiguste ja vabaduste kaitsmine. Mina ütleks, et soolane hind, mida maksta. Mõnele jälle väga taskukohane. Nojah, nagu öeldud – asjad ongi ju suhtelised. Mõnele meeldib niisamagi inimesi süüa, paukugu väljas õhutõrjekahurid või hoopiski ilutulestikuraketid, tähistamaks vabariigi aastapäeva.

Evolutsioonis on saabunud hetk, kus me ei pea enam oma eksistentsi eest niivõrd palavikuliselt võitlema. Ürgsupist saime välja ronitud ja sellega on ühtlasi raskem selja taga. Me oleme õppinud imelisi asju: endale varjualuseid ehitama, suhtlema, armastama, toitu hankima ja seda isegi "produtseerima", paljudest haigustest võitu saama.

"Kõik on korras, seltsimehed! Tegelikult me olemegi juba mäel!" tekib isu öelda.

Aga ei – alati on midagi uut, mida vallutada. Olgu selleks siis naabrimehe naine, mõni tänavakvartal, mis püssilaskude saatel omaks tunnistatakse, mingisugune suurem territoorium või lausa kauge planeet?

Ei taha kedagi enda usku pöörama hakata, aga minu poolest võivad need sõdida, kes tahavad sõdida – need, kes tunnevad ennast "kaitseressursina", ärgu teisi endaga kaasa tirigu. Eks siin ongi lihtsalt kahe väga kontrastse mõttelaadi konflikt. Kui leiduks inimesi, kes võtaksid südame rindu ja ei soostuks mitte millegi nimel tapma – ei kodumaa, ei oma lähedaste, naise, lapse, ei enda nimel –, siis ühe mõttelaadi järgi oleks tegu argpüksiga, teise järgi kangelasega. Mina olen igatahes selle teise mõttelaadi esindaja. No ma tõesti ei leia, et inimeste pihta tulistamine seda maailma kuidagi paremaks muudab. Ükskõik, millises olukorras või millise õigustusega. Kogu lugu.

Ole muutus, mida maailmas näha tahad.

See on niivõrd lihtne nõuanne, ometi on selle järgi elada väga raske.

Mina usun maailma, milles inimesed mõtlevad enda eest ja ei kuuletu pimesi korporatsioonide või institutsioonide soovidele. Niisiis tahan ja pean ma isegi nii elama. Ma tunnen, et terve mu lühikese elu vältel on mind erinevate institutsioonide poolt uuritud-puuritud ja torgitud. Ma tahan, et mind lihtsalt rahule jäetaks. Ma ei jõua enam kellelegi midagi tõestada. Ma ei jõua teie mänge kaasa mängida.

Palun laske mul olla kaitseressurss selles mõttes, mis päeva lõpuks kõigile osapooltele kõige rohkem kasu toob: olla eraklik kirjamees-filmimees-muusik.

Ma ei paindu institutsioonide surve all, kuna mulle ei avalda muljet autoriteet, mis range fassaadi taga on püsitu ja tinglik: seisneb vaid paberile kantud nimetustes, numbrites või auastmetes. Ja just see sünnipärase vabaduse tunne, osaliselt ammutatud teadlikest unenägudest ja meditatsioonist, ongi aluseks kunstile ja kultuurile, mida loon. See julgustab teisigi inimesi olema vabad, mõtlema enda eest, kandma vastutust oma tegude eest. See on minu roll ja koht ühiskonnas. (NB! Lisasin kirjale näite oma muusikast.)

Jah – kuigi ma ei paindu, saab mind painutada, mulle saab survet avaldada, mind saab ähvardada ja sundida. Ma olen inimene nagu kõik teisedki. Aga ajalugu on näidanud, et tundlikumad meist lähevad seepeale lihtsalt katki.

Kes sellest võidab?

Kuigi olen avatud suhtlusele oma suhtumise edasiseks selgitamiseks, palun selle kirjaga Kaitseressursside Ametil vabastada mind ajateenistusse kutsumisest, kuna ma ei saa selle organisatsiooniga moraalsetel põhjustel koostööd teha.

Plaadike(sed), mis kirja(de)ga kaasa sai(d):


Kena mark peale:


Ja kahes eksemplaris teele:

* Dokki koerte moešõust, igavusest hullunud (ja, juhin tähelepanu, hääleõiguslikest) inimestest on võimalik vaadata siin. Ajastu vaim on suurepäraselt kapslisse püütud.

Muuseas, leidsin täna ÕS-ist vahva, suisa õpetliku koosluse: