|
31.01.2011  Tere, sõbrad! Vahele on jäänud veel tiba eestlasi, kes haltuura korras filmimaastikul leiba teenivad. Aga käesoleva Halu pühendan hoopiski Kaitseressursside Ametile. Nimelt saatsid nad mulle, nagu paljudele teistelegi, armastuskirja. Armastus, kuigi palav, on kahjuks ühepoolne. Niisiis tuli elektrikale bluesihäälestus peale kruttida ja veidi laulu lüüa. Kujutage ette, et lahinguväljal tammub tüüp, kes üürgab megafoni Viidingu sõnu: liugleb tuules nagu leht see, mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht oma hinge ei või müüa kuri ilm las udutab ainult seda omaks hüüa mis su hinge puudutab sina jõuad kaugemale kuni kord ka ise oled muld üks on tõde - mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld  Ja taas tiba eestlasi, kes haltuura korras filmimaastikul leiba teenivad: 
Ühes viikingifimis tegi tubli toetava rolli vanameister Arvo Pärt. 
Tõnu Kilgase morn roll ühes saksa filmis. 
Jüri Arrak 30. aastate filmis Emile Zola elust. Tuleb välja, et mees pole pea sajandi jooksul põrmugi muutunud. Lõpetuseks üks eksootiline erand, mis kinnitagu edaspidi reeglit. Sedapuhku ei hakanud mulle silma eestlane, vaid hoopiski tuntud ameerika filminäitleja Bruce Willis. Nimelt kodumaises sarjas "Kadunud maailm". Võib-olla tuli täht meite maale šokiturismi raames, jõi pärismaalastega rituaalselt odekolonni ja istus kohalikega meie maa jurtades – Kopli räämas puumajades. Mine tea, mine tea:   |
