Tere aprilli, sõbrad! Juubelihaluks selline lauluke. Inspiratsiooniks üks ilus ärkveluni, milles ma hõljusin pimeduses ja vaatasin oma virmalistest tehtud käsi. Mjah, taas üks selline lugu, mille puhul toonitaks: kuulake klappidega, kel võimalik ;)

Tervist, sõbrad! "Uneleja" järgmise osa puhul, mul on tunne, hammustasin vist liiga suure tüki ja mõtlen, kuidas seda mäluda. Oleks vaja rohkem materjali koguda. Lisaks veel muid tegemisi-toimetusi kukil, nagu ikka. Küllap ta millalgi siia siiski potsatab. Vahepeal aga tiba muusikat, sedagi pole ammu tilkunud. Mõnusat kuulamist – ja jõudu Mõttelõkke kumasse jõudnuile, olgu eluuni teile naljakas ja kerge!

Kuigi alljärgnevas dokfilmis on kohati emotsionaalset laengut rohkem kui faktuaalset, soovitan ta Mõttelõkke juurde paterdanuil ära vaadata. Rusuv värk, aga teinekord on ikka hea oma närve niiviisi ärritada, sest muidu kipub kesk kandilisi klaasmaju, ostukeskusi ja piiksuvaid kaardilugejaid ununema, et meiegi pisike riigike pole kujutatud ebaõiglasi sõjakoledusi mitte ainult toetanud, vaid sörgib muuski USA-ga ühte sammu.

Öö kulges uneta, küll aga pudises hommikupoolikul selline looke. Võtsin diktofoniga, et lugu "salve" jääks, kuniks aega korralikult salvestada, aga tuli niigi täitsa kenasti. Pealegi, diktofonisahin on uus vinüülisahin. Ja mis kõige vahvam – loo lõpu aitas sisse laulda ootamatu külalisesineja. Kes? Kuulake siit.

Vahepeal sain maha ka loo "ametliku" versiooniga:

Tervist, sõbrad! Sedapuhku tuli isu tõlkida. Niisiis eestindasin Neutral Milk Hoteli suurepärase loo In the Aeroplane Over the Sea (seda saab kuulata SIIN). Lähtematerjal annab kuulajale üpris palju hingamis- ja tõlgendusruumi. Nagu ikka – tõlkes läks midagi kaduma, aga vast tuli üht-teist juurdegi. Jukerdasin jupp aega, aga siis mõtlesin, et vast on parem lihtsalt "otse" laulda, tuleb nagu tuleb. Niisiis on see lugu nagu live'i salvestus. Tõsi, ühte kohta lisasin tagantjärele akordionijupi.

Tere, sõbrad! Vahele on jäänud veel tiba eestlasi, kes haltuura korras filmimaastikul leiba teenivad. Aga käesoleva Halu pühendan hoopiski Kaitseressursside Ametile. Nimelt saatsid nad mulle, nagu paljudele teistelegi, armastuskirja. Armastus, kuigi palav, on kahjuks ühepoolne. Niisiis tuli elektrikale bluesihäälestus peale kruttida ja veidi laulu lüüa. Kujutage ette, et lahinguväljal tammub tüüp, kes üürgab megafoni Viidingu sõnu: