Nõnna, pärast eelmist laulu on vist sõnad sootuks otsa saanud. Panin kitarrikeelte külge kirjaklambrid (avastasin aastate eest, et nii hakkavad keeled naljakalt kõrisema: kitarrist saab sitar(r)...). Sellele lisaks mängisin mitmete toas leiduvate asjadega, et erinevaid helisid tekitada (nt kilekoti, pudeli ja mingite leitud kuljustega) ning venitasin neid hääli ajas lühemaks-pikemaks, kuidas vaja. Kokku tuli selline päris pull helimaastik. Kuidagi suviselt saladuslik.

Möksisin mõnuga, lihtsalt niisama – paksude värvidega, enda lustiks, erilise ideeta. Täiendasin pidevalt mingit algset motiivi ning kui kuskile tekkis ootamatu helikõla, haarasin sellest kinni ja arendasin omakorda seda motiivi veidi edasi ja nii ta läks. Lugu kasvas nagu puu. Tüvi oli olemas, siis tulid oksad, siis nende külge pisemad raokesed. Kõik ühe soojaga salvestatud, ei migeid kordusvõtteid ega parandusi. Tuli nii nagu tuli. Vahest seegi tõik annab lookesele sellise vähe "looduslikuma" (loe: ettearvamatu, mutatsioonilembese) aura.

Hääd, sõbrad ja seltsimehed!