Ikka olen sõnatu. Võib-olla on see va verbaalne aur läinud mitmesse pikemasse teksti, millega vahepeal ühele poole saanud olen. Vast jõuavad needki varsti siia, kel huvi lugeda. Tegemist näitekirjandusega. Ka järgmine raamat edeneb tasapisi.

Igatahes – nagu kuulates ise veenduda võite, tekkis taas tahtmine vähe paksemate värvidega maalida – lihtsalt oma rõõmuks, ühe kummitama hakanud meloodiajupi peale. Välja tuli midagi Maurice Raveli ja Dead Can Dance'i vahepealset. Kusjuures, siin loos sulasid kenasti(?) kokku üle kahekümne heliliini, nii et nende kõikide kõrvapüüdmiseks soovitan taas soojalt klapid pähe (aga mitte silme ette) panna.

Head tiksumist teile, armsad sõbrad!