Esimene Mõttelõkke Raamat on trükikulud tasa teeninud, suisa arvustatudki (Märten Rattasepp, Värske Rõhk nr 35), ning nüüd, mõtlesin, oleks igati sobilik teha kokkuvõte. Kes tervest ettevõtmisest midagi ei tea, siis kogu asi algas 2012. aasta märtsikuus ning toona kirjutasin ühele tuttavale nii, õhin hinges:

Mulle tuli kummaline mõte: teha Rändav Raamat! Et trükin teda täitsa oma kulu ja kirjadega terve posu ja siis jätan neid niisama vedelema, igasugustesse rohkem ja vähem peidetud kohtadesse. Ühel leheküljel on aga juhised, et kui raamat meeldis/ei meeldinud, anna ta sellisele sõbrale edasi, kellele (ka) meeldiks, ja kui saad: viska autorile paar kuldnat mütsi sisse + juhised, kuidas seda teha. Ja nii see raamat rändaks: kirjutajalt otse lugejale ja nii edasi, kusjuures ta leviks sõna otseses mõttes "käsikaudu" ja leiaks ideaalis vähemalt 3-4 inimese jooksul just selle soone, kus on ainult taolise materjali lugemisest huvitatud inimesed.

Tjahh, millegipärast kangastuvad need "rändavad" raamatud vaimusilmas vägagi statsionaarsetena, tolmu koguvana mõnel riiulil, kuhu keegi on nad "igaks juhuks" vedelema jätnud, et hiljem loeb. Aga selle vastu olen plaaninud "rahustava" kirja, et netis on see Rändav Raamat e-raamatuna niikuinii tasuta olemas (ja olekski!), ära pabla ja anna see kuramuse tellis edasi. Ja anneta autorile. Raisk.

Plaanid olid põnevad. Poolteist aastat hiljem on nad suisa teostunud ning kuludki kaetud. Aga kas ettevõtmist saatis ikka päriselt edu? Kas leidsin geniaalse niši ning eemaldasin võrrandist kõiksugu vahemehed, näidates keelt kirjastajatele ja poodidele? Kas nii avatud kaartidega maksab mängida (raamat lugejale tasuta + e-raamat tasuta netti)?

Seda kõike ma siis ei teadnud. Küll aga nüüd.

Räägi ausalt ära, kuidas siis lugu on?

Noh... kui esialgu arvestasin 90% "kaoga" – et Mõttelõkke juurde toob ühe inimese iga 10. raamat –, siis nüüdseks on selge, et tegelik "kadu" on 99%. Maakeeli: saja raamatu kohta (tiraaaž 500), sai Mõttelõke juurde täpselt ühe toetaja. Muuseas, kokku on meid praegu kümmekond.

Aga kuidas nii, kui praeguseks on kõik kulud kinni plekitud!?

Lugu lihtne (ja natuke piinlik): lisaks võhivõõrastele on Mõttelõkke toetajateks hakanud paljud armsad sõbrad-sugulased, rääkimata mu oma vanematest. Lisaks sellele on mõnigi püsitoetaja oma helde annetusega lausa mitmekümne inimese eest väljas! Aga lugu pole lootusetu: minu suureks rõõmuks on Mõttelõkke juurde oma tee leidnud ka mõned "kontvõõrad" ning tänu neile ei pea ma muretsema kasvõi selle lehe serveriruumi maksmise eest – väga armas seegi! Kõik laulud, pildikesed, podcastid ja needsamad sõnad siin seisavad sõna otseses mõttes nende õlgadel.

Miks see raamat sinu sekti ikkagi nii vähe liikmeid tõi? Kümne inimesega mürgitatud punši juua pole ikka seesama, mis tuhandega!

Jah, kulla küsija, kes sa oled mina ise, olen sinuga nõus. Näen kolme valupunkti, kõik psühholoogilised. Esiteks: ürghing tahab jahtida ja tappa! Tänapäeval jahitakse (šopatakse) ja tapetakse (ostetakse) poes ning niisama sülle sadanud asi ei tundu väärtuslik – pigem äratab kahtlustki. Raamat, mida isegi "varastada" saab ainult mängult, ei tekita ühelgi õigel jahimehel erektsiooni.

Aga mis oleks lahendus?

Küti ja jahisaagi vahel tuleb luua psühholoogiline side. Ma arvan, et kui raamatu saamiseks oleks pidanud, muna lusikal ja lusikavars suus, mööda keerdtreppi Hermanni torni tippu ronima, oleks Mõttelõkkel praeguseks vähemalt 50 püsitoetajat. Work that ass, baby! Rääkimata sellest, et kõik raamatud oleks praeguseks kapsaks loetud.

Kapsaks? Nalja teed? Sa oled ju uskumatult nigel kirjanik.

Jah. Aga: "No ega ma selle pärast Hermanni torni tippu turninud, et kätterügatud raamat lihtsalt laual lebaks!!!" Emotsionaalse sideme tekitamist ei saa alahinnata, olgu rituaal ise kuitahes totakas. Nagu kõik "naisteajakirjad" teavad: eelmäng on tähtis!!! On! Mitte nii, et raamatud lebavad lehvikus kuskil aknalaual. Kas see on siis seksikas? Kuhu jääb striptiis ja salapära!? Vaata, kuidas hiidkorporatsioonid oma uudistooteid kildhaaval paljastavad. Ühel päeval "lekib" netti pilt, nädala pärast lisanduvad esimesed ametlikud fotod... Stripp töötab!

Olgu-olgu. Aga teine valupunkt?

Kulla inimene, kui raamatu viimasel lehel on kirjakribu kellegi toetamise kohta, koos mingite panganumbritega... kes küll viitsiks sellesse süveneda? Või kui viitsibki, millal võtab ta selle aja, et maha istuda ja netipangas kõiki vajalikke lahtreid täis toksida. Summa võib olla kuitahes pisike, aga kui ettevõtmine on tülikas, on seda palju mugavam lihtsalt edasi lükata. Inimesed ei ole kitsid, küll aga laisad. Kui püsikorralduse saaks sõlmida QR-koodi skännimise või mingisuguse neurotelemaatilise kiibiga, nii et pruugib ainult annetuslehekülge näpuga puudutada, oleks Mõttelõkkel lisaks Hermanni torni turninutele veel 50 püsitoetajat. Aga tehnoloogia pole veel (õnneks!!!) sealmaal.

Püsikorraldusega on seotud kaks pisemat probleemi. Esiteks: pangad riisuvad mõnuga, nii et teenustasu paisutab pisikese, eurose ülekande kahekordseks. Aasta lõikes on see juba suur vahe! (Lahendus: sõlmida püsikorraldus 3 euri kvartalis vms.) Teiseks: väljavaade siduda ennast mistahes püsiva kuluga pole kuigi seksikas. Inimene tahab, et asi oleks tema oma, ja kõik. Ta surub sulle kasvõi 50 euri pihku, et asi oleks ants, tehtud, lõplik, aga igakuine ja määramatu pikkusega 1-eurone süst tundub kuidagi pikk ja piinarikas. (Kuigi 50 euri kataks ära 4 aastat!)

Ja kolmandaks?

Tead, tordilabidatäis tuhka endagi pähe! Oleks ma julgem kõigiga käppa suruma, igaühele põue ja püksi pugema... Üks Southwesterni turufundamentalistide sektis raamatuid müütav tuttav tegi hiljuti iseendale Facebooki fännilehe, kus ta tutvustab ennast, kiidab oma leivaisa suuremeelsust ja sortimenti... See leheke kogus ühe päevaga kaks korda rohkem fänne kui hää sõbra filmiarvustuste leht poole aastaga!

Kuidas see võimalik on?

Tutvused, networking. "Edu" toob, nagu öeldud, isiklik püksipugemine ja vajadusel vägistamise piiril balansseerides kelleltki aluspesu jalast kiskumine! Niisiis, Rändav Raamat võib vabalt olla geniaalne nišš, lihtsalt mina pole isikuomadustelt see tüüp, kes mõistaks tolle tuubi tilgatumaks pigistada. Kui oleks, oleks Mõttelõkkel praeguseks juba 150 püsitoetajat, koos Hermanni torni tippu roninute ja kiibistatutega!

Aga siis on ju kõik perses?

Jah.

Mis meist saab?

Ah, ära pabla. Eks algusest peale oli arvata, et Mõttelõkke-taoline "loomeblogi" + sellega seonduv on "ära majandamise" mõttes väga pika vinnaga ettevõtmine, mille kõige suurem fänn ja finantseerija tuleb esialgu (noh, nii poole sajandi jooksul) olla ise.

Lohutan ennast sellega, et kui lõkke juurde jõuabki vähe inimesi, veel vähem hagu lisama, on nad seda erilisemad. Igatahes tundub, et tõeliselt vajalik asi ei vajagi promo. Üks sõber ütles kunagi hästi: "Tikud ei vaja reklaami." Tõepoolest! Kas ka hea kunst ja kirjandus pole hingetikud ja -toit? Võid tikke, vett ja leiba kiruda või kiita, neil pole sellest midagi. Aga kui sul neid pole, jääd lihtsalt ise külma, janu ja nälja kätte.

Aga et kirjanikuna mitte külma, janu ja nälja kätte jääda, tuleb mul järgmine raamat siiski poeriiulitele toimetada, pole midagi teha. Mõttelõkke püsitoetajad saavad ta muidugi koju kätte :) Nii et lisaks külmetava kunstniku ja tema loomingu tasuta digilevi toetamisele (ja loosipakkidele!) on seegi põhjuseks, miks hagu anda...

Samuti usun jätkuvalt info vabasse levikusse, nii et järgmisegi raamatu e-versiooni saavad kõik huvilised siit tasuta kätte. Ei pea põrsast kotis ostma. Lihtsalt kavatsen selle põrsa nii ilusa ja omapärase teha, et igaühel tekib vastupandamatu tahtmine teda nuuskida, musitada ja oma käte vahel hellitada, mitte ekraanilt jõllitada.

Kusjuures asjal on jumet, sest mainimata jäi üks suur asi, mille "Nukumeister" mulle andis: teadmised, kuidas ise raamat teha, nullist. Ses mõttes ei saagi öelda, et ettevõtmine kukkus läbi. Kogemuste külge hinda panna ei saa, ja on ikka võimas tunne näha, kuidas märkmikukrabu oma tindised read sirgeks ajab ja kõvad kaaned selga tõmbab... Kui veel arvustusest lugeda, et "Tootsenil on arukust küll, tema suudab nõmedusest vaheda teraga läbi lõigata", siis läheb süda soojaks ja tundub, et järgmisel raamatul on lootust olla veel vingem. Selle nimel, muuseas, käib praegu kõva töö. Ilmavalgust võiks maimuke näha järgmise aasta alguses.

Tänan tähelepanu eest ja aitüma kõikidele toetajatele!