15. halg on lausa et pakk ja pragiseb Mõttelõkkes pikalt. Tegemist muinasjutulise novelliga, mis meenutab ehk Kivirähki muhedaid jutukesi, aga nagu Andrei väga tabavalt ütles, siis seda temaatikat arvestades on "...mingi jalajälg selles ürgrabas juba sees. Ilmselt nii suur, et me enda oma enam sinna lirtsuda ei saa, ilma et eelmist enne nähtaks." Lahedat lugemist!

"Vaata, mis see seal niimoodi läigib!"

"Kus?" küsis Leho ning ajas silmad juba pilukile ja keele suunurgast välja.

Umbes samasuguse näo tegi Leho ette ka siis, kui ta pajuvitstest korvi punus või lammast pügas või aru püüdis saada, kas äsja korjatud taime juur avab ummistunud sooletiku või hoopistükkis Toonela väravad.

"Seal, selle künka juures," selgitas Õnneleid ebalevalt ja näitas suuna kätte.

"Hõbe või?" läks Leho järsku õhinat täis, kuigi ta ikka veel midagi ei näinud.

"Ei, kindlasti mitte," vastas Õnneleid mõtlikult ja lisas mõne aja pärast: "Lähme uurime siis."

Mehed seadsid sammud kummalise helgi suunas, et teha suurim avastus, mis tolles pisikeses külakeses kunagi tehtud. Tõsi, enne seda oli leitud näiteks mudas kasvavat vorstirohtu või kokkukasvanud porgandeid või isegi kummaliselt jändrikke puid, seega oli külarahvas ennegi igat sorti veidrusi näinud, aga vikermetalli leiust sai kõigele sellele vaatamata üks tähtsamaid sündmusi.

"Kurat, vot Tõnni ma ei uskunud, kui ta koidupunastest nurmenukkudest rääkis – tõesti ei uskunud! –, aga nüüd võib-olla ei usu keegi hoopis meid, kui meie oma leiust juttu teeme!"

"Jaa," venitas Leho mõtlikult, "asjata sai Tõnn läbi pekstud ja rattale tõmmatud."

"No mina pole senimaani mingit punast nurmenukku näinud, seega nii kaugele ma ei läheks, et kohe "asjata", aga kummaline tõesti, et me oleme praegu samas olukorras, et ehk ei usuta meidki. Aga ei – vähemalt meie saame külarahva endaga kaasa kutsuda ja näidata, et me mitte ei valeta."

"Jah," nõustus Leho, "mitte nagu Tõnn: "Tulge vaadake, tulge vaadake! Tulge ruttu ja vaadake, mis ma leidsin!""

Mehed muutusid ühtäkki vaikseks ja mõtlikuks. Mõlemal koitis midagi. Midagi kohutavat. Aga selle vastu aitas vana eestlaslik kavalus: oldi vait, vahiti tuules õõtsuvat heina ja peagi salapärane tunne hääbus.

Kusjuures selle nipi oli külarahvale õpetanud üks pentsik pilusilmne vanamees, ja seda juba väga ammu. Juttude järgi veel neil aegadel, mil samblast habemega Puumees mööda maad ringi käis ja vilet lõi. Pilusilmse vanamehe jutust ja õpetustest kokkuvõttes suurt midagi aru ei saadud – seega tõmmati ta, nagu kord ja kohus, rattale –, aga kui oli vaja mingit mõistmatut tunnet või kummalist mõtet eemale peletada, sai sellest abi küll.

"Võib-olla peaks juba praegu tükikese kaasa võtma. Siis poleks nii palju marssimist edasi-tagasi. Näeks vana Ants kah asja ära, temal ju jalad enam ei kanna. Ukuga sama lugu."

"Mnjaa," lausus Õnneleid ja sirutas käe vikerkaareläikese kamaka poole.

See tundus nahale õige kummaline: polnud teine soe ega külm, ja kui vähe tugevamini suruda, sai tema sisse jäljegi jätta, nagu savisse. Erinevalt savist ei hakanud ta aga üldse käe külge ning oli üllatavalt kerge.

"No tohho tonti!" ahhetas Õnneleid ja silmitses imestunult läikivat pätsikest, mille ta erilise vaevata suurema kamaka küljest näpistanud oli.

Siis võttis ka Leho tüki ning jäi seda sõnagi lausumata näppude vahel mudima. Kui vikermetalli päikepaistes veidi pöörata ja uurida, võis selle läikivhõbedasel pinnal näha võbelevaid vikerkaarevärve. Sealt ka metalli nimi, aga see pandi muidugi hiljem.

Niiviisi kummalise materjaliga tutvust tehes vajus päike aegamööda madalamale ja varjud venisid pikemaks. Mehed katsusid "hõbesavist", sellise nime olid nad kummalisele leiule esialgu pannud, tööriistu ja nukukesi voolida.

"Näe, vaata – Sepa Jüri!" ütles Õnneleid turtsudes ja kiigutas sõrmede vahel imepisikese keha, aga suure pea ja hiiglaslike kätega metallmehikest.

Mõlemad purskasid naerma.

"Ei-ei, oota," ütles Leho sellest innustust saanuna ja pistis pisikese sepa jalgade vahele ebamäärase tömbikese.

"Ah-hah-hah-haa!" lõkerdas seepeale Õnneleid ja oleks kujukese ääre pealt maha pillanud. "Ikka niimoodi," ütles ta viimaks, kui jälle rääkida sai, ja näpistas tömbikest veidi lühemaks.

Siis oli jälle naeru laialt.

Üheskoos võeti peaaegu terve küla elanikud läbi. Ainult vanast nõiast ei julgenud mehed nukukest voolida. Räägiti, et tal pidavat kõikjal silmad ja kõrvad olema, puude otsas ja sambla sees. Aga tema polnud niikuinii küla elanik. Vähemalt enam mitte.

Tagasi koju jõudsid mehed alles hämaras.

Oli hommik ning parajasti käisid ettevalmistused Õnneleiu rattale tõmbamiseks, kui kinniseotud vennikese taskust läikiv pätsike rohu sisse kukkus.

"Vaata kuradit, ei valetanudki," ütles Sepa Jüri hämmeldunult ning võttis tükikese oma suurde kämblasse.

Vaevalt oli ta jõudnud seda teha, kui juba oli tema poole suunatud Räägu Sassi, pisikese ja kurja mehe peenike sõrm, saateks harukordselt hele ja kaeblik kisa:

"Tõmmake ta rattale! Nüüd on temagi seda puutunud, nüüd on temagi nõid, tõmmake ta rattale!"

Kust sellised süüdistused tulid – oli ju temagi alles kummalise metalli olemasolust teada saanud – see jäi Sassi saladuseks. Aga ega Sepa Jürigi olnud eile sündinud. Pikemalt mõtlemata saatis ta pätsikese Sassi kondiste kannikate poole teele.

"Aih!" kiljatas see ja lisas kiiresti: "Läbi riiete ei loe! Läbi riiete ei loe!"

"No kurat, eks ma võin selle sulle ju suhu kah toppida!" lubas sepp lahkelt ja kummardas, et tükki jälle üles võtta.

"Lõpetage!" kostis kõlav hääl rahvasummast, mis ikka veel verist vaatemängu ootas.

Välja ilmus pikkade hallide juuste ja targa ilmega vanamees.

"Kust seda hämmastavat savi leida võib?" küsis ta ning võttis tüki sepa käest ära, et seda lähemalt uurida.

Õnneleid mõmises ebamääraselt.

"No Taara päralt! Miks te talle saepuru suhu olete toppinud?" pahandas tark ja asus lahti siduma riidenartsu, mis saepurust pungil suu ümber seotud oli.

"Mölises liiga palju!" kriiskas keegi rahvasummast – väga valju ja väga häiriva häälega.

Kui Õnneleid oli suu tühjaks puristanud ning piisavalt kaua nöörist soonitud käsi hõõrunud, rääkis ta ära, kust ja mida nad Lehoga leidnud olid. Ehk oleks Lehogi sõna sekka poetanud, aga kui olla kividega surnuks pillutud inimene, mida Leho kahtlemata oli, siis on isegi niivõrd lihtsat asja üllatavalt raske teha.

Üsna pea oli küla targal ja ta lähimatel kaaslastel metalli täpne leiukoht teada. Täiesti märkamatult oli vikermetall justkui nende omaks saanud ning varsti jagasid nad seda kõikidele tahtjatele, mõõduka tasu eest muidugi. Kes tuli saunatoobriga, kes maksis kasevihtadega, kes kauples nilbustega – õpetas metalli müüjale paar soolasemat ütlemist selgeks. Ning ajapikku jagati üha vähema eest aina rohkem metalli, sest "hõbesavi" ei paistnud otsa saavat.

Metalli kasutati pea kõigeks. Esiti parandati sellega hädapärasemaid asju: mätsiti majade palgivahesid kinni, et paremini sooja peaks, lapiti sorisevaid ämbreid. Siis ilmusid välja esimesed vikermetallist ehted, kaunistustega sööginõud ja lusikad, lauad ja sauad, mitu talu said rookatustele läikivad katted peale ning ilmusid esimesed säravad riidedki.

Uudis imepärasest metallist levis mujalegi ning õige pea tuldi igast ilma otsast kokku, et uskumatutele lugudele ise tõestus- või kummutamismaterjali leida. Kõrgele künkale jõudnud rändureid rabas ühtelugu pilt päikese käes hiilgavast külast, muidugi ka ebamaiselt sätendavatest inimestest, kes talude vahel ringi liikusid ja omade toimetustega ametis olid. Tihtipeale oli meeldivalt silmipimestav sära lausa niivõrd võluv, et selle nägijad otsemaid külla elama asusid.

Uuemad majad ehitati juba peaaegu täielikult vikermetallist, sest ikka veel paistis seda jätkuvat. Läikiva küla kõrval laius vähemalt sama suur ja sama läikiv kraater. Ümber selle vohas aga ilus roheline mets, mille piiri kaugendati vaid siis, kui kraater jälle liiga sügavaks sai ning metalli ülespoole vinnamine seetõttu tülikaks muutus. Muidu, nagu öeldud, said puud rahus kasvada, sest kes olekski pidanud palkidest maja püstipanekuga vaeva nägema, kui "hõbesavist" sai samasuguse palju hõlpsamini valmis. Või kes pidi näiteks puulusika voolimisega vaeva nägema, kui vikermetallist sai palju kiiremini palju ilusama. Siiski ei pidanud ka puusepad ametit vahetama: nende kätetööst oli saanud omamoodi luksuskaup, mis kogu sädelusse veidi vaheldust tõi. Õhukestele metall-lehtedele kanti tarkade pajatusi ja muid õpetussõnu. Linna keskel asuvale suurele pragunevale kivile ehitati vikermetallist pesa, et see inimestele armsaks saanud vaatamisväärsus päris ära ei laguneks.

Peaaegu kõik elasid selle kummalise metalli keskel ja kütkes, kandsid seda seljaski, usaldades kõhklemata toda vikerkaarekarva läiget, milles vähesed midagi kurjakuulutavat näha oskasid. Kahtlemata oleks kõik see muutunud, kui nad oleksid teadnud midagi metalli tulevikust või sellega seotud saladustest. Aga keegi ei teadnud. Ja väheste kahtlejate üle naerdi nii kaua, kuni ka nemad läikivad riided selga ja ehted kaela panid.

See, miks metall niivõrd sooja vastuvõtu osaliseks sai, seisnes arvatavasti ta koguses, mitmetes kasutusvõimalustes ja äärmiselt lihtsas töötlemises. Esmalt tuli sobiv tükk valmis voolida või näiteks vormi suruda. Seejärel pidi seda umbes veerand päeva tules kuumutama ning siis veega üle valama. Olenevalt sellest, kui kaua "hõbesavi" tules hoida, võis temast saada jäika, riidetaolist või isegi läbipaistvat materjali, mis ka uskumatult vastupidav oli.

Oma algse kuju – selle avastas Põksi Jaagu nimeline mees, kes endale vikermetallist noaga kogemata näppu lõikas – võttis ta verega määrides. Selleks otstarbeks hakati kasutama muidugi sigade ja muude loomade verd, mitte avastaja enda oma. Nii see elu juba kord on. Ja märkamatult ilmus külakesse päris mitu petlikult säravat hurtsikut, mis püttide viisi tarretunud verd varjasid. Pütid ise olid muidugi tammepuust.

Verega määrimise tehnikat hoiti aga suure saladuskatte all. Muidugi leidus neid, kes Põksi Jaagu kombel selle pentsiku tõsiasja kogemata avastasid, aga pea iga suu jaoks on olemas võti, mis ta lukku keerab. Ja mõne suu jaoks on neid terve kimp, vali millist tahad. Tekkisid teatud inimesed, kes metalli ümbertöötlemisega tegelesid ning selle eest "sümboolse" tasu võtsid. Taolise teenuse järele oli aga nõudlus niivõrd suur, et kariloomad üsna varsti otsa said. Seejärel hakkasid kaduma koduloomad ja mõne aja pärast külaelanikudki – peamiselt võrdlemisi uued inimesed, kes veel kedagi õieti ei tundnud. Aga kuna sisserändajaid oli palju, kuna värsket verd jätkus, siis küla aina kasvas ja kasvas. Isegi nii palju, et seda õige pea juba pisikeseks linnaks pidada võis. Pisike hiilgav linn, suured räpased saladused. Nii see elu juba kord on.

"Jaak, tule vaata, mis pruun plekk see siin on."

Just nende sõnadega kuulutati alanuks suurim allakäik, mis tolles kandis eales aset leidnud. Sõnade lausujal oli selline tunne, nagu keegi oleks ta makku äkitselt kämblatäie külma lund toppinud. Varsti said sama kogeda pea kõik külaelanikud, kes varem, kes hiljem.

Alguses ilmusid kõikidele läikivatele pindadele koledad punakaspruunid täpid, mis aina laienesid. Liiga kiiresti muutus nende värv süsimustaks. Üht sellist plekki vajutades selgus, et see pudeneb üpris kergesti laiali, et ta on ta vähe tugevam kui pehkinud puit.

Pudisesid laiali inimeste riided ja armastatud suur kivi, mille alus järele andis. Püsti jäid vaid paar vanemat palkidest laotud maja ja mõned puitaiad. Alasti inimesed olid esiti jahmunud ning siis kostus siit-sealt Õnneleiu nime hüütavat.

Kuigi möödunud oli aastaid, polnud petliku metalli leidja ununenud. Vastupidi – Õnneleid oli kuulsustki nautida saanud. Tihtipeale rääkis ta rännumeestele või kellelegi teisele, kel parasjagu viitsimist kuulata, kuidas ta "hõbesavi" leidnud oli. Leho nimi oli pajatustest muidugi kadunud nagu piibusuits, mis nende lugude jutustamise ajal ikka pilvede poole kerkis.

Nüüd siis otsisid kõikide pilgud Õnneleidu. Ja üles ta leiti. Nagu enne teda oli leitud pudedate tükkide alt jupp nööri ja metsatukast sobiv puu. Ja nagu ikka – süüdlane sai poodud, kogu lugu unustatud ja söestunud vikermetall kraatrisse tagasi lükatud, järeltulevatele põlvedele kingituseks.