Kuna veerand aastat on Mõttelõke ülikooli siirdumise tõttu vaid hõõgunud, sai juubelihaluks lausa kännujurakas, mis – talveootuses veidi niiskena – süte otsas susisema hakkab. Taeva poole kerkivas suitsus on jutukesi ja laule, mida kindlasti ei pea ühe korraga sisse hingama. Aega on maa ja ilm. Kena lugemist, armsad inimesed.

Viimaks võin lõkkesse visata uue halu, mis – vähemalt minu meelest – väärib ka halu nime. Maikuus sai kirja pandud laul pealkirjaga "Sõnadesse säätud". Nüüd on ta paar kuukest laagerdunud, kuju muutnud ja isegi "videosse" pandud. Veiderdav-"pühaliku" tooniga laul, mis võtab vast päris hästi kokku viimaste kuude mõtteveeretused. Kes ahastab, et poiss on endale põrgus katla kinni pannud, kes leiab tuttavaid mõtted... Peaasi, et ennast kuulates elusana tunnete.

Nagu Alter Ego juba teatas, on võimalik, et lähitulevikus "ei pea tavainimestega tihedalt kokkupuutuvad pääste- ja turvatöötajad enam suutma eesti keele kõnelejaga ladusalt ja spontaanselt vestelda." AGA. See politseinik, kelle nimi on muuseas Ivo, ütles päris selge sõnaga, kuidas lood on. Loometöö on suverežiimile ümber lülitunud. Mingeid laule, "lullasid" ja viisijuppe ikka tilgub, aga... Ohh jahh...

Aitüma tolmusele Tallinnale inspiratsiooni eest. Ehk sobiks järgneva loo sisse juhatamiseks ja illustreerimiseks Tallinnat külastanud inglase Danieli pilt (ma loodan, et ta selle pildivarguse-sulitembu pärast ei pahanda) ja kommentaar:

This is why I couldn't stay in Tallinn more then three days.
I have never seen smog this bad; there is actually a demarkated line
where the sky turns from brown to blue. My lungs felt horrible.

Märkus aastast 2016. Tere jõudu, eksleja! Neid Mõttelõkke kõige püdedamaid puid puistad koos selle minuga, kes käesolevat arhiivi koostades oli sunnitud tõtt vaatama kõigega, mis kunagi kirjutatud ja lauldud. Aitäh, et oled võtnud vaevaks nii sügavale kaevuda, aga nagu isegi näed: siinsetel aegadel ei tähendanud sõna "Halg" suurt midagi ning võis piirduda millega tahes, inisevast lausejupist ühe pildikeseni. Aga eks lõket alustataksegi oksaraagude ja samblatutikestega! Tahtsingi lihtsalt hoiatada, et üks selline samblatutike ongi nüüd kohe tulemas. Tegemist on tekstijupiga, mille taustal kuulen "Kreisiraadio" Toilet Ducki ütlemas: "Ja nüüd üks hästi magus limonaad, palun!" Hüva limpsi limpsimist, kel magusaisu:

15. halg on lausa et pakk ja pragiseb Mõttelõkkes pikalt. Tegemist muinasjutulise novelliga, mis meenutab ehk Kivirähki muhedaid jutukesi, aga nagu Andrei väga tabavalt ütles, siis seda temaatikat arvestades on "...mingi jalajälg selles ürgrabas juba sees. Ilmselt nii suur, et me enda oma enam sinna lirtsuda ei saa, ilma et eelmist enne nähtaks." Lahedat lugemist!

Viimasel ajal on mõtted jälle hiilinud sõja(väe), marurahvusluse, niisama patriotismi teemadel... Kuna ma sellest kõigest senimaani midagi pikemat kirjutanud ei olnud, mõtlesin proovi teha. Ma kardan, et skinnidel pole mõtet edasi lugeda, midagi meeldivat siit ei tule. Rahumeelsemad inimesed saavad loodetavasti oma mõtetele toetust. Ja see on väga tähtis.

Kui ma täna kööki vantsisin ja taldriku peale tükikese kodus küpsetatud pitsat tõstsin, pidi sellest tükikesest ääre pealt vaibakaunistus saama. Miks? Sest eetris olid Eesti Raadio uudised. Kõrvade trummikile läbistas nimelt järgmine lõik (kuulake terve 39-sekundiline hiiglapikk klipp ära, sest viimane lause on parim):