Aitüma tolmusele Tallinnale inspiratsiooni eest. Ehk sobiks järgneva loo sisse juhatamiseks ja illustreerimiseks Tallinnat külastanud inglase Danieli pilt (ma loodan, et ta selle pildivarguse-sulitembu pärast ei pahanda) ja kommentaar:

This is why I couldn't stay in Tallinn more then three days.
I have never seen smog this bad; there is actually a demarkated line
where the sky turns from brown to blue. My lungs felt horrible.

Järgneb lugu, mis voolas aegamisi pähe hommikupoolikul kooli sõites ja bussiaknast linna elu-olu vaadates. Kui viimaks arvuti taha jõudsin, panin kirja. Sedapuhku on tegemist küllalt mõru tükiga, ei jagunud enam naljale ruumi. Ehk järgmine kord.

Ta suu oli kuiv ja vastikult kleepuv. Pilk hüples siin-seal paistvate valgusvihkude vahet, teadmata, millisel neist pidama jääda.

Valgusvihud olid linna ilmunud umbes kümne aasta eest – siis, kui majanduskasv pärast pikemaajalist langust jälle tuule alla oli võtnud ning oma sädelevaid tiibu võimsalt lehvitas. Avatud oli rekordiliselt vabrikuid, töötus oli kahanenud mõne tühise protsendini, nagu ka pensionäride arv – numbrid olid järjest suuremad ja uhkemad...

Taamal, kõrgete majade taga kerkisid hiiglaslikud prügimäed, mille kohal kummalisel kombel linde ei tiirelnud. Neid ei olnud enam. Tõsi, mägede alumistes kihtides leidus nende laipu küll ja küll, sest vaesed linnud, kajakad nimelt, olid endid säilitusaineid täis söönud ega tahtnud kuidagi maisest ilmast lahti lasta.

Keegi ei tahtnud. Eks hirm teispoolsuse, tundmatuse ees on inimestele alati looritatud saatjaks olnud. Aga kui kunagi oli veel vähegi neid, kes salapärase kaaslase kohalolekuga leppisid, kes seda kunsti teistelegi õpetasid, siis nüüd polnud selliseid enam üldse. Inimeste kitsukestes elukohtades leiduvast kraamist oli valdav enamus mõeldud selleks, et vaevu hõõguv elusäde lõplikult tuha alla ei mattuks: meeletutes kogustes tablette ja preparaate, hormoonikokteile, DNA ümberseadjaid, igas kodus leidus mitmeid inhalaatoreid, maske ja erinevaid filtreid. Aga ikka oli inimeste keskmine eluiga kahanenud napi neljakümne aastani, kõikide nende päästerõngaste kiuste. Aga võib-olla ka just nende pärast.

Silmad kipitasid meeletult, laud olid nagu roostes luugid, mis katkendlikult kinni ja lahti naksusid. Tolm oli hoolimata sellest, et KT-1508247688 silmi igal hommikul õlitas, oma töö teinud. Maailma vaatamist saatis pidev, järeleandmatu valu. Kummaline, aga isegi sellega võis harjuda. Nagu muudegi valudega, kohutava januga, pideva undamise, mürina ja rappumisega. Praegugi vooris temast mööda tohutul hulgal suuremaid ja väiksemaid masinaid.

Ta silmas turiste – jah, neidki oli teinekord näha –, kes seisid tänavanurgal ning midagi lõbusalt arutasid. Nelja kuju üleriiete peal olid vihmakeepe meenutavad kapuutsiga kiled, peas loomulikult gaasimaskid, mille aukudest paistsid elavad, isegi naervad silmad. Nende vestlust ilmestasid ohtrad žestid ja käeviiped. Paistis, et nad olid millestki väga vaimustuses. Siis võttis üks neist taskust imepisikese fotoaparaadi ning suunas selle kõrgete pilvelõhkujate poole, mille taga veelgi kõrgemad prügimägede ahelikud paistsid. Väikeste täppidena vurasid neil ringi buldooserid. Just oli toodud suur koorem midagi sädelevat – võimalik, et alumiiniumpurke, mis nüüd pisikeste lumelappidena läikisid. Üks tugevam tuulepuhang keerutas õhku kergemat paberikraami ja muud kribu-krabu. Üldiselt rihiti, et kergem prügi saaks raskema alla, aga alati see ei õnnestunud ning aeg-ajalt võis tehismägedel "lumetorme" näha. Turistidki olid seda märganud ning vadistasid nüüd õige erutunult, samal ajal suurejoonelist vaatemängu pildistades. Kindlasti oli neil kodumaalgi piisavalt taolisi mägesid, mida pildistada – arvatavasti veel kõrgemaidki –, aga igal pool on nad mõnevõrra erinevad. Seda rõhutasid ka erinevad reisibrožüürid ja ajakirjad. Näiteks Ameerikas oli terve suur troopiline saar prügimäeks ümber tehtud. Kel piisavalt raha, võis seda vaatama sõita ja mäge mõõduka summa eest ka oma prügiga kasvatada, oma panus anda.

Issand, milline janu. Lisaks keelele tundusid ka neel ja hingetoru pigem pragunenud kõrbemaastiku kui millegi orgaanilise, elavana. Ta ei olnud suutnud kiusatusele vastu panna ning jõi juba hommikul oma päevasest 500 grammist rohkem kui poole ära. Väljavaade tavalisest veelgi väiksemale õhtusele veekogusele polnud just meeldiv, aga praegu oleks ta vähemagagi leppinud. Ja ta polnud veel töölgi! Kuidas ta terve päeva vastu pidi pidama!? Viie 10-grammise "lonksu" toel, mis vabrikutöölistele ette nähtud oli? Joob ta oma normi korraga ära või katsub päeva peale ära jaotada? Praegu oli tal igatahes isu oma esimest kümmet grammi nii kaua kui võimalik suus hoida, seda ühest põsest teise ajada, keelega ringi segada, ülipisikeste neeludega pikkamisi juua. Seda oli ta tihti teinud, tavaliselt oma paarkümmend minutit, kuigi selle aja peale oli "lonks" juba tapeediliimi-laadseks olluseks muutunud. Praeguse januga ei suudaks ta ilmselt nii kaua oodata.

See tolm... Ta polnud täna maski kaasa võtnud. Filtrid olid otsa saanud. Vana kasutamisel oleks hingamine jällegi liiga vaevaline olnud: ummistunud filtrid ei lasknud piisavalt õhku läbi ning see ajas omakorda higistama. Sellist veekaotust ei saanud endale aga lubada, pigem juba kopsud ohvriks tuua, need olid omadega niigi läbi.

Äge peapööritus.

Ta seistatas, vaatas otsivalt ringi ning tajus, et oli unustanud, kuhu üldse minema pidi. Ta taarus majaseinani, toetus sellele seljaga ning libistas ennast istuli.

Turistid olid seda tähele pannud ning pildistaja rihtis teiste tagantõhutusel oma objektiivi selles suunas, et mõned hääbuva inimese viimased hetked pikslitesse püüda.

Ta köhis krooniliselt, kuni õhk otsa sai. Kõõksudes püüdis ta seda endasse juurde ahmida, kuid ainult selleks, et see siis uuesti välja köhida. Nüüd võis märgata esimesi tumedaid, reostunud verepiisku. Nende nägemine ei olnud enam üllatav või ehmatav – nagu esimesel korral, aastaid tagasi. Aga neid oli tavalisest tunduvalt rohkem.

Möödasõitvatest autodest heideti ta poole mõni harv tüdinud pilk. Kui üks suurem kolonn foori taha pidama jäi, tekkis tal mõne inimesega hetkeks silmsidegi, mispeale väsinud pilgud taas punasele tulele klammerdusid. Selleks ajaks oli ta juba külili vajunud. Köha ei andnud järele ja hingata oli pea võimatu. Ta tegi abitu katse turistide poole roomata, need taganesid aga kiiresti ning pildistaja jätkas õhinal klõpsutamist. Liigesed lõtvusid, ta kukkus näoli kuumale asfaltile. Rindkere liikus veel mõnda aega vaevumärgatavalt, kuni seegi viimaks lakkas.

Temasuguseid lebas tänaval veel.