Märkus aastast 2016. Tere jõudu, eksleja! Neid Mõttelõkke kõige püdedamaid puid puistad koos selle minuga, kes seda arhiivi koostades oli sunnitud tõtt vaatama kõigega, mis kunagi kirjutatud ja lauldud. Aitäh, et oled võtnud vaevaks nii sügavale kaevuda, aga nagu isegi näed: siinsetel aegadel ei tähendanud sõna "Halg" suurt midagi ning võis piirduda millega tahes, inisevast lausejupist ühe pildikeseni. Aga eks lõket alustataksegi oksaraagude ja samblatutikestega! Tahtsingi lihtsalt hoiatada, et üks selline samblatutike ongi nüüd kohe tulemas. Tegemist on tekstijupiga, mille taustal kuulen "Kreisiraadio" Toilet Ducki ütlemas: "Ja nüüd üks hästi magus limonaad, palun!" Hüva limpsi limpsimist, kel magusaisu:

Pisike mobiiltelefon helises.

Ja sellega oli sündinud ime.

Selleks, et too mobiiltelefon laual heliseda saaks, oli juhtunud üsna palju. Ja Jaak sai sellest ühtäkki aru, kõik tungis korraga pähe. Alustuseks oli tähtedest sündinud terve posu raskemaid keemilisi elemente. Moodustusid planeedid, sealhulgas ka meie sinine koduplaneet – Maa, tekkisid tähesüsteemid, galaktikad... Miljardeid aastaid tagasi hakkas Maal arenema elu, tekkis planeedile omane atmosfäär, kujunesid välja paljud erinevad liigid. Ka Jaaku ühendas esimeste Maal tekkinud orgaaniliste molekulide ning viimaseid moodustanud "surnud" elementidega teatud katkematu ahel. Poleks neid olnud, poleks Jaaku praegu siin. Kahtlemata ei lebaks ka mobiiltelefon laual. Ja isegi, kui paistaks päike, poleks keegi seda imetlemas, vaatamas tema sillerdust veel, nautimas tema soojust. Kuigi see oli vaid oletus.

Edasi – selles, et too mobiiltelefon just selline oli, võis "süüdlasteks" lugeda kõiki neid erinevaid inimesi, kes oma killukese pühendasid: kunstnikud, disainerid, leidurid, programmeerijad... Ja nemadki said eelmistelt inspiratsiooni, panid vana uut moodi kokku, proovisid ja katsetasid. Muidugi tuleks siinkohal teha ka kummardus raadio- ja muude lainete uurijatele, sest ilma niivõrd tähtsate avastusteta ei saakski ju mobiiltelefon töötada. Suures pildis polnud siiski ükski avastus teistest tähtsam, Jaak sai sellest aru. Ei saanud mobiiltelefoni klapi leiutajat pidada vähemaks meheks kui seda, kes töötas samale vidinale välja terve operatsioonisüsteemi. Oleks mõned sajanid tagasi üks tuberkuloosipisik "valesse" kopsu sattunud, poleks sündinud üht oma klapiga, teist oma operatsioonisüsteemiga.

Jaak hoidis telefoni käes ja see helises teist korda. Kas tõesti alles teist? Kõigest õhkus ajalugu... või saatust. Sest olgu vaba tahtega, kuidas on, tema tulemusena tekib paradoksaalsel kombel midagi muutumatut, konstantset. Tagantjärgi on kõik saatus. Me oleks justkui kunstnikud, kes maalivad juba raamitud ja näitusesaalis rippuvat teost.

Ja need numbrid... Kuulsate india matemaatikute mõttetöö tulemus, mis omakorda kandus edasi araablastele ja nende kaudu jällegi meile. Kui kasvõi üks hallipäine matemaatik oleks sündimata jäänud, kui ta ei oleks saanud anda oma panust, ei oleks Jaak selliseid numbreid näinud. Arvatavasti poleks ta sel juhul isegi seda telefoni käes hoidnud, kõik on ju niivõrd tihedalt seotud. Jaak sai aru, kuivõrd imetabane, kummaline, habras ja samas püsiv on praegune hetk.

Matemaatik ei oleks pruukinudki sündimata jääda... Mõni maal ringi uitav rändur oleks võinud lasta ühe haralise puu oksal endale suuna kätte näidata – ja kuidas see puu veel sinna sai! – ning põlvepikkuse matemaatiku kodukülla sattuda. Tema uskumatud lood oleksid pisikesse poissi süstinud ennenägematu rändamishimu ning ta poleks eales tegelenud numbrite, vaid hoopistükkis üha kõrgemate mägede vallutamisega.

Kas on siin üldse ruumi heale ja halvale, dualistlikule, vastandavale maailmapildile? Kuivõrd tillukesed tunduvad kõikide nende mõtete juures kultuur ja aated, kuivõid väiklane lippudega lehvitamine. Ja kuivõrd suureks need tillukesed, sentimeetri-mõõtu tunded võivad paisuda, kui kunagi unes nähtud kilomeetrine skaala ununeb.

Kolmas helin.

Jaak jõudis kaugelt mõtteretkelt tagasi.

"Jah?"

"Poiss!" prahvatas õnnelik hääl. "Ultra sai just läbi... ütles, et poiss."

Jaak kuulis, et naine hoiab kätt suul. Ta nägi naise helkivaid silmi, tema kortsus kulme, ta nägi, kuidas huuli kattev käsi virilat naeratust peitis. Naise hääles oli tunda nuttu. Aga head nuttu. Sellist, mis Jaagugi silma pisarad tõi.

Ja sellega oli sündinud ime.